Hanna kaotuse lugu

Olen sageli tundnud soovi jagada enda lugu sellest, kui kaotasin oma kalli sõbra Valery. Seni on mind tagasi hoidnud see, et ma ei ole pereliige ning olen seetõttu enda valu varjul hoidnud. Justkui kaugemalt leinajad peaksid olema kuidagi tugevamad. Tegu on minu päeviku sissekannetega ja järgnev annab edasi neid hetki, tundeid ja olustikku, mida kogesin pea kuus aastat tagasi. Tagantjärele on nende valusate mälestuste kirjapanek ja ka hilisem lugemine olnud minu jaoks kui teraapia. Olen tänulik, et lubasin endal seda valu kogeda. Isegi kui see oli kohutavalt raske, tahtsin tema juures iga oma keharakuga kohal olla, lihtsalt inimesena olemas.

Habras elu 

Ärkasin hommikul teadmisega, et on kurb päev. Olen nuttu kinni hoidnud ja nutnud juba kõikvõimalikes kohtades. Täna panin auto täis heeliumiga täidetud õhupalle ja sõitsin Lagerta (Valery tütre) sünnipäevale, nähes auto tahavaatepeeglist vaid imeilusat roosat värvi. Üllatasin neid koogi, õhupallide ja fotosessiooniga. Ja minu süda on murdunud, sest minu ja teiste pingutusest hoolimata oli tänane päev ka rusuv ja raske.

Kaks nädalat tagasi sai Valery teada, et tal on elada umbes kuu. Täna peale Lagerta sünnipäeva tähistamist läksime me otse haiglasse. Meile oli tee juba selge ja läbisime selle vaikuses, palju kindlamal sammul kui varasematel kordadel.

Me rääkisime tema tütre sünnipäevast, vaatasime kaamerast pilte. Valery hakkas kohe nutma ja mina ka. Olin pärast endale siiski tänulik, et kaamera kaasa võtsin, sest Valery vaatas pildid umbes kolm korda läbi ja mõne juures peatusime veel pikemalt. Rääkisime Lagerta päevast ja elust üleüldiselt. Kõigest, mis tundus tol hetkel oluline. Sain üsna ruttu aru, et see oli küll elu kurveim külaskäik sõbrale, kuid samal ajal oli selles midagi üdini ilusat ja inimlikku. Rääkisime tühjast-tähjast ja igapäevasest – väikestest ja suurtest asjadest. Vahepeal puhkes ta nutma ja ma ei saanudki aru, kas sel on seos meie jutuga või mitte. Kui oli vaikus, siis keegi kas hingas raskelt, ohkas sügavalt või nuttis.

Sõbrad, ärge olge kurvad

Valery on nüüd pisike. Ta on natuke nagu päkapikk või haldjas, väga hapra olekuga. Ta kannab beeži haiglapidžaamat ja “Proekspert” logoga susse. Kunagine perfektsuseni viimistletud soeng on asendunud üksikute udusulgede taoliste juustega. Kuna ta on nii õbluke, tundub naeratus kohe laiem. Tema silmad on nutmisest paistes ja kui ta räägib, siis vaatab ta vaevu otsa.

Ma tunnen, et oleme nüüd palju lähedasemad. Täna vaatas ta mind paaril korral mingi täiesti uutmoodi pilguga. Tema silmist paistis sellise sügavusega kurbus, mida mul ei ole võimalik kirjeldada. Mingil hetkel ütles ta: “Noh, sõbrad, ärge olge siis kurvad, elu läheb edasi.”. Me saime kõik aru, et see on hetkel see, millele keegi mõelda ei taha.

Surma lähedus

Valery mainis korduvalt, kuidas ta ei suuda uskuda elu ebaõiglust. Ta muutus üdini negatiivseks nagu oleks elu üdini halb. Ma parandasin Valeryt ja ütlesin, et tema elus on olnud väga palju head, lihtsalt praegu on selline aeg. Ta ütles, et kõik on tegelikult läinud liigagi hästi, ehk sellepärast peabki ta minema.

Mingil hetkel tundus mulle, et ta räägib nagu vana inimene ja sain kohe aru, et seda ei tohi kuidagi pahaks panna. Nii räägivad vaid inimesed, kes tunnevad surma lähedust.

Kohutavalt raske on näha noort inimest, kelle keha tahab puhata, kuid vaim on valmis võitlema. Isegi tema keha, hoolimata väsimusest, on tugev. Nii valus on näha ja tunnistada, et inimene lihtsalt ootab oma surma.

Iga detail selles ruumis oli kuidagi nii suure tähendusega, et oleksin tahtnud selle lihtsalt endasse ahmida, sest ma ei teadnud, kas see on meie viimane kohtumine või mitte. Vaatasin kõike selle pilguga, et mäletaksin ma ometi neid hetki ja tundeid. Mis siis, et see oli kriipivalt valus.

Mälestus

Alles eile nende perepilte vaadates tajusin enda töö tõelist väärtust. Viisin Valeryle perepildid, mis neist tegin, ja lasin tal välja valida ühe, millest saaksime teha tema tütrele Lagertale sünnipäevakaardi. Pilte vaadates ta lihtsalt nuttis ja hoidis peast kinni, korrutas pidevalt, et talle ei jõua see kohale. Tol hetkel tundsin ma end meeletult halvasti, et talle sellist valu tekitasin, kuigi mõte sünnipäevakaardi tegemisest tundus talle hea. Valery mõtles väga kaua, mida pildi tagumisele küljele kirjutada ja lõpuks muretses veel, et kas ikka sobib. See oli tänase külaskäigu kõige südant lõhestavam osa, sest andis elule lõpliku maigu. Valery tänas mind ja ütles korduvalt, et just seda ta nii väga vajaski, et tütar saaks igal enda sünnipäeval teda meenutada.

Ma sain kinnitust, et meie külaskäik andis mingigi rahutunde ja äkki ka natuke toetust. Valery kutsus meid tagasi ja mässis meid oma kallistusse, mis tundus natuke nagu õhuke tekk, selline soe ja õrn.

Viimased külaskäigud

Peale seda, kui viimati kirjutasin, elas Valery veel veidi üle kahe nädala. Ta suri päikselise pühapäeva varahommikul, 14. oktoobril 2018. Sellest saab kohe pool aastat ja ma ei ole siiani kindel, milliseid sõnu kasutada.

Kui ma Valery lahkumisest teada sain, olime just abikaasaga teel maalt linna. Lugesin sõnumi läbi, lihtsalt olin. Ma lihtsalt ei suutnud seda välja öelda. Kõik oli ju ette teada, nüüd juba juhtunud, kuid selle väljaütlemises oli midagi nii lõplikku.

Enne seda olime Valeryt näinud veel paaril korral. Viimasel neist me juba teadsime, et tal on kõrge palavik ja väga halb enesetunne. Läksime ikkagi ning ehmatasime jõudes, et teda ei olegi enam. Ta oli teki all, nii pisike, vaevumärgatav. Nii ta seal lihtsalt oli, poolunes, ja meie ei teadnud, mida teha. Ühel hetkel võttis ta kokku kogu oma jõu, tõstis pea ja palus vett. See oli viimane asi, mida tema jaoks teha saime. Paitasime veel tema vaevutuntavat teki alla mattunud keha.

Ma ei oska neid külaskäike lühidalt kokku võtta. Mõnest korrast ei mäleta ma mitte midagi, kuid neist hetkedest, kus ma suutsin päriselt “kohal” olla, mäletan kõike. Tagantjärele olen tänulik nii hetkedele, kus lasin pisaratel voolata, kui ka neile hetkedele, kus hoidsin end koos tema pärast. Et tal oleks rohkem ruumi olla nagu ta on – jagada enda mõtteid ja tundeid, nutta kui vaja.

Meie jääme, kuid tema peab minema

Kohtumised Valeryga tema elu lõpul õpetasid mulle, kui oluline on inimese kuulamine ja kui suur asi on see, kui keegi sulle ennast sügavalt avab. Ja kui oluline on osata vaikida. Seal olles ei mänginud rolli, kui kiire meie elu on või mis asjatoimetused pooleli on. Kõigest, maailmas ja väljaspool seda ruumi toimuvast, sai müra. Ainus, mis nendel hetkedel luges, oli see, mis meie endi sees toimus, kuidas me elu kogesime või kogenud olime. Nende tunnete tundmine oli kõige kohutavam asi. Nende tunda laskmine, selle omaks võtmine, oli aga kõige olulisem üldse, vähemalt minu jaoks.

Kõige keerulisem oli leida õigeid sõnu. Oleme ju ikka harjunud mingite kindlate jututeemadega, mis endile omaks saanud. Aga sellel hetkel tundus igal sõnal, igal hingetõmbel nii suur kaal olevat. Lasime Valeryl rääkida, millest iganes ta tahtis. Enamasti mälestustest, elu tähtsamatest hetkedest ja koos kogetud asjadest. Vahel sellest, milline võiks elu olla. Vahel sellest, milline elu võib-olla olema saab. Surmast endast me palju ei rääkinud ja ma tundsin süüd, et surm tundus ka siis tabuteemana. Juba ainuüksi see sõna kohutas mind. Samas tean, et siis tuli kinni hoida kõigest sellest, mis veel alles oli. Nii valus oli teadmine, et meie jääme, kuid tema peab minema. Inimene, kes on olnud seni täiesti terve, saanud just lapse ja elanud kõige ilusamat võimalikku elu. Tihti tabas reaalsus teda keset meie jutuajamisi justkui uuesti. Ta murdus. Uuesti ja uuesti. Selle nägemine, võimetus mitte midagi teha ja öelda… 

Vaikus

Mitte kunagi varem ei ole ma ennast tundnud elu ees väiksemana. Meil on nii suur võime üksteist elus aidata ja toeks olla, kuid samal ajal oleme lihtsalt pealtvaatajad.

Peale matusetalitust seisid kõik maja ees. Täielikus vaikuses. Mitte keegi ei liikunud ega öelnud sõnagi. Keegi ei tahtnud lahkuda. Ma ei ole kunagi enda elus tundnud sellist kripeldavat suutmatust ennast liigutada.

Kannan seda siiani endaga kaasas. On olnud omaette olemise aeg. Ajapikku hakkab natuke kergem. Aitäh Sulle, et olid ja aitäh, et Sinu lugu on ka mind nii palju õpetanud. Andnud nii palju valu ja nii palju ilu.