Selma* kogemuslugu

Oli soe kesksuvi ning mu suvepuhkus oli paari päeva pärast lõppemas. Kuna mu mees töötab Põhja-Soomes rekajuhina, olin kaheks nädalaks sinna suundunud ning võimalusel temaga reisidel ka kaasas käinud. Kuigi olin vägagi teadlik põhjamaade kitsastest teedest, järskudest kuristikest ja talvistest kehvadest teeoludest, oli sealne imeline loodus siiani minu jaoks hirmu üle kaalunud ning olin kõrvalistujana juba mitmetel vedudel kaasas käinud. 

Tol korral tundsin, kuidas ma ei tahtnud kaasa minna. Kuklas tuksus veider tunne, et me ei jõua õigeaegselt koju ning ma ei jõua puhkuse lõpuks tagasi Eestisse. Rääkisin sellest ka mehele, kes rehmas käega ja ütles: “Ah, ei ole midagi! See on kiire reis, sinna ja tagasi, me oleme kindlasti õigeks ajaks tagasi. Tule ikka kaasa!”. Nii ma siis istusingi paari tunni pärast reka kõrvalistmel alustamas sõitu Norra. Tagantjärele mõeldes olen õnnelik – kui antud olukorras üldse saab nii öelda – et mehega kaasa läksin ja ta ei pidanud järgnevaid sündmusi üksinda läbi elama. 

Surmamats

Teekond Norra kulges rahulikult, ilm oli ilus. Kui olime koorma peale võtnud, olin rahul, et olin ikkagi kaasa läinud. Laadimine oli läinud kiiremini kui arvasime, ning paistis, et jõuame isegi planeeritust varem tagasi koju. Oli pealelõunane aeg ning hakkasime rekaga mäkke tõusma. Tahtsin edasist teelõiku filmida, et video lastele saata, kuid tee ääres olid märgid, mis keelasid nii pildistamise kui ka filmimise, kuna tegemist oli militaaralaga, ning see jäigi ainult mõtteks. 

Jälgisin pingsalt äärejoont ja meid kuristikust lahutavat piiret, et me liiga paremale ei kalduks. Eespool oli tulemas pime kurv ning kuna sealkandis on tihtipeale liikvel ka põhjapõdrad, kallutasin veidi pead, et paremini näha. Ühtegi poro ei paistnud, ainult üks mootorratas, mis turvaliselt oma teepoolel sõitis. Hetk hiljem käis kolakas ja justkui väike hüpekas, mille taustaks kõlasid mehe sõnad: “See oli nüüd surmamats.”.

Segadus

Mees jättis auto koheselt seisma ning mina ei saanud endiselt asjale pihta. Mis mõttes, mis surmamats? Me olime ju enda pool teed, tema kenasti enda pool… Kas mootorrattur sõitis meist mööda ja temaga juhtus siis midagi? Kas ta sõitis piirdest läbi kuristikku? Samal ajal, ütles mees, et ma autosse jääksin ja välja ei tuleks ning läks ise hetk hiljem välja. Juhipoolse ukse alumine nurk ei tahtnud hästi lahti minna, mis tundus väga imelik, sest see töötas enne ju väga hästi. Istusin rekas ja ootasin ja ootasin ja ootasin, kuni lõpuks otsustasin siiski autost välja minna ja uurida, mis toimub.

Läksin oma poole pealt välja, astusin reka ette ning märkasin, et juhipoolne nurgatuli on veidi viga saanud. Mõtlesin, et teen igaks juhuks pilti ja näitan mehele, et huvitav, kas kivi on vastu tuld lennanud. Astusin auto eest kõrvale märkamata juhipoolset ust ja seda, mis maas oli. Nägin, et kaugemal on midagi teel ja mu mees paneb koos tagapool olnud sõiduautojuhiga sellele fooliumlina peale. Reka juures oli suur kütuseloik – mootorrattur oli sõitnud otse kütusepaaki. Kui mees mind märkas, hakkas ta minu poole tulema ning kui ta kohale jõudis läks mul pilt silme eest mustaks. 

Mehe jutu järgi olin aidanud tal hetke pärast ohukolmnurga teele panna. See kukkus tal käest ja läks ühest kohast nõnda katki, et pidime seda teipima, et märk üldse püsti püsiks. Veidi hiljem olin lähenevatele autodele kätega vehkinud, et nad peatuksid. Sellest kõigest ei ole mul endal ühtegi mälestust. Ma ei tea ka, kas mul õnnestus mingi ime läbi vältida mootorratturist järgi jäänu nägemist või on mu aju need mälestused ära blokeerinud.

Tugi ja hool

Meest aidanud autojuht kutsus välja ka pääste ja politsei. Tema kohalolek oli mu mehele suureks abiks. Teine autojuht oli väga abivalmis ja suutis olukorda arvestades imekspandavalt ratsionaalseks jääda. Kõige selle kõrvalt üritas ta ka mu meest rahustada käskides tal sügavalt hingata ning kinnitades, et juhtunu ei olnud tema süü. Seda ütles jälgede järgi ka esimesena kohale jõudnud politseinik. Võimalik, et tollel teisel autojuhil oli varasem kogemus või töötas ta ametikohal, kus selliste asjadega kokku peab puutuma. Oleme talle mehega tõesti väga-väga tänulikud.

Esimene hetk, mida peale musta auku vajumist mäletan, on see, kuidas kiirabiautojuht mulle vett pakub. Ka neile on mul ainult tänusõnu jagada. Päästemeeskonna liikmed käis alatasa küsimas ja kontrollimas, kas meil on kõik korras, kas me vajame arstiabi või soovime pikali panna. Kui meil näiteks veepudel tühjaks sai, panid nad seda kohe tähele ja ulatasid meile juba mõne hetke pärast uue. Nii päästjate, kiirabitöötajate kui ka politseinike suhtumine oli väga rahulik ja inimlik. Nad ei olnud liiga pealetükkivad, vaid andsid meile vajalikku hingamisruumi, hoides meid samal ajal silmas. Hirm oli meie sees aga ikka olemas. 

Ülekuulamine

Õnnetus juhtus peale kahte päeval, politseijaoskonda jõudsin poole üheksa paiku õhtul. Kui meid ülekuulamisele viidi pidin mina jaoskonna juures maha minema, mees jäi aga autosse ja sõitis paari politseinikuga edasi. Kartsin, et mees viidi otse vangi, tundsin hirmu, et oleme võõras riigis ega oska keelt, kõik meie asjad on rekas… Hirm oli meeletu. Läbi tõlgi sain aga teada, et mees viidi otse haiglasse ekspertiisi. 

Ülekuulamine toimus läbi tõlgi. See oli kohati hea, kuna ma ei pidanud niigi stressirohkes olukorras mõtlema sellele, et äkki ei tule mul õiged sõnad meelde või ütlen kogemata midagi valesti. Samas kaasnes sellega omakorda teine hirm: mis siis, kui ta ei räägi politseile asju nii nagu mina talle rääkisin? Äkki nad kirjutavad raportisse midagi, mida mina ei öelnud? Äkki jäi mul midagi märkamata? Äkki ma ütlesin midagi valesti? Täna saan muidugi aru, et tõenäosus, et tõlk mu öeldut muudab, on väga ebatõenäoline. Peale sellist sündmust tundus aga kõik hirmutav. 

Ülekuulamisel uuriti, mis tujus oli autojuht, millised olid teeolud, kas päike paistis silma ning kui suur oli auto kiirus. Kuna olime just koormaga mäkke tõusmas ning ees ootas pime kurv, teadsin, et kiirus ei saanud suur olla. Hiljem ütles ka politsei, et seda oli juba pidurdusmaa pealt näha. Palju ja mida ma avariihetkel nägin, kuidas me õnnetust ette ei näinud… Pauku ma tõesti ei näinud. Mees ütles, et kui mootorratas oli juba praktiliselt rekaga kohakuti, surus ta ennast rataste alla. Mees nägi, et ta tuleb, aga tal ei olnud mitte midagi teha. Kui ta oleks paremale keeranud, ei oleks noormees siiski ellu jäänud, ning piire ei oleks pruukinud rekat kinni hoida. Tal ei olnud tõesti võimalik mitte midagi teha, ilma et ühest hukkunust saaks potentsiaalselt kolm. 

Ootamine

Ma ei tea, kui kaua mu ülekuulamine kestis, kuid see tundus meeletult pikana ning ma muutusin üha närvilisemaks. Jaoskonda jõudes öeldi, et mees käib kontrollis ära ja tuuakse seejärel tagasi, aga ta ei tulnud ega tulnud ega tulnud. Tekkis täielik paanika ja küsisin, kas mu mehega juhtus midagi, aga öeldi, et nad on juba teel. Hetk hiljem kuulsin, kuidas mees teise kabinetti juhatati ning peagi tõmmati minuga otsad kokku ja tõlk suundus teise kabinetti. Mind juhatati koridori istuma ja näidati, kust ma soovi korral vett saan. Olles toolil istet võtnud kuulsin mehe häält ning minusse tungis meeletu hirm. Ma pole vist kunagi elus niimoodi nutnud. Hoidsin pusa varrukat hammaste vahel, et ma ühtegi häält ei teeks, ja kartsin nii väga, et ta lavastatakse süüdi – välismaalane, kes tappis kohaliku inimese. 

Kui ma veidi rahunenud olin, nägin ükshetk ca 2-2,2 meetrist politseimundris meest otse minu poole tulemas ning mind silmitsemas. Tunnen siiamaani, kuidas mu süda lööke vahele jättis, kartuses, et nüüd viiakse mind kuhugi. Mees sai ilmselt aru, et olin nutnud ning küsis minult midagi norra keeles. Seejärel taipas ta, et ma ei saa aru ning küsis inglise keeles, kas mul on kõik hästi. Noogutasin talle, kuigi tegelikult ei olnud ju midagi korras. Politseinik suundus seejärel kabinetti ülekuulajaga rääkima. Veidikese aja pärast tuli naine, kelle küsimustele olin varem vastanud, minu juurde ja küsis, kas ma sooviksin midagi. Palusin, et ta juhataks mind võimaluse korral kuhugi, kus suitsetada saaksin, mida ta ka abivalmilt tegi. 

Uudishimu

Istusin jaoskonna ees kõnnitee äärekivil, minust paremale jäi kabineti aken, kus mu meest üle kuulati. Aken oli veidike lahti ning ribikardin lahti keeratud. Kuna õues oli jahe, tõmbasin kapuutsi pähe ning otsisin taskust suitsupaki. Paar hetke hiljem tuli üks auto aeglaselt, keeras jaoskonna ette, tegi tiiru ja läks tagasi. Kui auto maja ette sõitis, keerasin näo ära ning nägin, kuidas üks politseinikest püsti tõusis, aknast auto poole vaatas ning seejärel ribikardina kiiresti kinni keeras ja akna sulges. Selle aja jooksul, kui ma õues olin, tegi veel paar autot maja ees tiiru, justkui üritades tabada midagi või kedagi, millest pilti teha ja homse ajaleheartikli juurde lisada. 

Mäletan, kuidas üks päästja palus meil mehega tuletõrjeauto varju minna, kuna meie kohal lennutati drooni ja tehti pilte. Päästjad ja politseinikud proovisid teha nii, et keegi ei saaks meid pildi peale. Lisaks oli tegemist ju alaga, kus nii filmimine kui pildistamine olid keelatud. Mõne aja pärast tuli mees välja, tegi kaks suitsu, läks tagasi ning ülekuulamine kestis veel veidi. Mehe tööandja oli meile vahepeal ka majutuse otsinud. Kuna retseptsioon töötas kella 23ni, siis helistas keegi politseinikest sinna, ja palus, et meid hiljem vastu võetaks. 

See ei olnud meie süü

Peale ülekuulamist ja hotelli jõudmist oli meil ligi 24 tundi täielik teadmatus. Kuna meil ei olnud politsei ametlikku kinnitust, ei tohtinud me ka koju tagasi minna. Siis hakkasid liikuma “kõlakad”, et tegemist oli enesetapuga. Noormees, kes meie auto alla sõitis, oli veel samal päeval sellega ähvardanud, kuna tüdruk oli ta maha jätnud. Vaatamata meie kõrvu jõudnud juttudele kartsin ikka, et see kõik oli meie süü. Tegelikult olime aga lihtsalt väga valel ajal väga vales kohas. 

Üks raskemaid asju hotellis olles oli see, et hotelli suitsunurgas seistes nägime orus asuvas parklas meie sinna pukseeritud rekat. Oli võimatu seda mitte tähele panna. Majutuses oli küll olemas pesemisvõimalus, aga kuna kõik meie asjad olid autos, pidime kogu selle aja olema nende samade riietega. Proovid juhtunut enda pealt justkui maha pesta, aga samu riideid selga pannes kaotab see üritus igasuguse mõtte. Sa üritad ennast natukenegi rahustada, mõtteid eemale saada, aga sellel ei lasta juhtuda. Meil ei olnud mingit söögiisu, jõime ainult vett ja kohvi ning üritasime selle teadmatusega kuidagigi toime tulla. Jalutamas käies oli meil kogu aeg selline tunne, et kõik vaatasid meid. Eks see  paljuski nii oligi – väga väike koht ja jutud levivad ju väga kiiresti. 

Õnnetusele järgneval päeval hambaharju ostma minnes nägime, kuidas retseptsiooni laua taga asuvast uksest sisenes üks mees. Mul hakkasid automaatselt pisarad voolama, kuid ma ei suutnud meenutada, kes ta oli ja miks ma nii reageerisin. Hiljem selgus, et ta oli üks päästemeeskonna liige, kes meiega peamiselt tegeles.

Olime juba kolm päeva hotellis olnud, kui politsei lubas meil lõpuks autost oma asjad võtta ja Soome minna. Hakates hotellist ära tulema, nägime retseptsioonis ajalehepatakat, esilehel pilt õnnetusest. Kuigi mõtlesime korra, et võtame ühe ja laseme mõnel tuttaval selle ära tõlkida, otsustasime siiski ringi. Tundus esiteks imelik kelleltki sellist asja paluda ja teiseks ei tahtnud me, et keegi juhtunust teaks. 

Juhtunust rääkimine

Kui olime autost oma asjad kätte saanud, hakkasime otsima transporti tagasi Soome. Üle piiri sõites oli tunne nagu me oleksime vanglast pääsenud. Me teadsime, et juhtunu ei olnud meie süü, ja kõik inimesed, kellega kokku puutusime, olid olnud tõsiselt toetavad ja abivalmid. Samas kripeldas kusagil sisemas ikkagi hirm, et juhtunu oli meie süü ja mu mees pannakse kinni. Hirm oli tohutu. 

Soome jõudes saime piiriäärses hotellis teada, et buss koju läheb alles järgmisel päeval ning pidime veel ühe öö hotellis veetma. Pidin tööandjale teada andma, et ma ei jõua õigeks ajaks tööle tagasi. Valisin numbri ning kui ülemus kõne vastu võttis, suutsin enne nutma hakkamist öelda vaid “Palun vabandust, aga ma ei jõua tööle.”. Liiga palju oli toimunud ja kõigele lisaks sõitsid hotelli ümbruses ringi mootorrattad, mille hääl minus hirmutunde tekitas. Sel hetkel võttis mees toru ja seletas ülemusele kõik ära: mis juhtus, kus me oleme, kaua me Norras olime… Tööandja oli õnneks väga mõistev ning soovitas isegi haiguslehe võtta, aga ma loobusin. Teadsin, et kui ma lõpuks tagasi koju jõuan, ei soovi ma kohe kindlasti nelja seina vahel istuda ja juhtunule mõelda. Kollektiivis olles keskendud aga tööle ega saa nii palju õnnetuse peale mõelda.

Tahtmata õnnetusest rääkida, ütlesin tütrele alguses, et auto läks katki ja ma ei jõua ilmselt õigeks ajaks koju. Teisalt teadsin ja tundsin, et ma ei taha seda teha, sest varem või hiljem oleks juhtunu ikkagi välja tulnud. Närvid olid ju pingul ning nägin isegi, kuidas hotelli minnes mootorratast nähes silmad märjaks läksid, värisema hakkasin ja kohale tardusin. Lastega koos olles ei oleks ma ju saanud valetada, et ma ei tea, kust see meeletu hirm järsku tuli. Seetõttu rääkisin kogu loo ka lastele ära. 

Hinge kriipivad mõtted

Olles ilma igasuguse valikuta sellisesse õnnetusse kaasatud, jääb juhtunu tahes-tahtmata hinge kriipima. Seda ka siis, kui tead, et sa ei olnud süüdi. Kuklas tiksub ikkagi mõte, kas me oleksime saanud seda kuidagi ära hoida. 

Kui meil lubati lõpuks Norrast lahkuda, öeldi ka, et peame olema 24/7 telefonitsi kättesaadavad ning vajadusel valmis ka Norrasse tagasi sõitma. Meile ei öeldud, kui kaua see kõik aega võib võtta, kaua me n-ö telefonivalves olema peame. Kinnitus, et meie ei ole juhtunus süüdi ning uurimine on lõpetatud, jõudis meieni umbes poolteist kuni kuni aastat peale õnnetust. Selle aja jooksul jõudsime määramata palju juhtunust mõelda ja endiselt valitseva teadmatuse ees hirmu tunda. Kuigi politseilt saadud teade ei muutnud juhtunud olematuks ega hägustanud mälestusi, aitas see teadmisel, et me ei olnud juhtunus süüdi, ka päriselt kohale jõuda.

Jäljed

Mees ei suutnud peale õnnetust pikka aega tööd teha. Ta oli ligi kaks kuud haiguslehel, kuna juhtunu mõjus ka ta tervisele. Kuigi ta on nüüd tagasi reka roolis, jättis juhtunu ikkagi suure jälje. Lisaks muule on tema jaoks endiselt keeruline Norras sõita, kuna hirm on endiselt sisse jäänud. 

Peale õnnetust kartsin pikka aega paaniliselt mootorrattaid. Kui need minust mööda sõitsid, läksin ma neist alati võimalikult kaugele, nende hääl oli minu jaoks talumatu ajades mind nutma. Kuigi sellest on juba peaaegu neli aastat möödas, on see hirm endiselt minu sees olemas. Ma võin kergliiklusteel jalgrattaga sõita, aga n-ö suure tee peale minek tekitab minus siiani hirmu. Pikka aega ei suutnud ma ka auto või bussiga sõites otse ette vaadata. Selle asemel pidin vaatama kas külgmisest aknast perve poole või otse jalge ette vaatama. Lisaks on mul tunne, et mu aju oleks justkui selle kohanime ära blokeerinud. Kui mees sõidus on, uurin ma ikka, kus ta on. Kui ta seda kohanime mainib, kõlab see minu jaoks pea alati võõralt ning küsin, kus see siis ka asub.

Minu puhul on väga suureks abiks olnud rääkimine. Kui midagi meenub või tunnen lihtsalt, et ma pean rääkima, siis ma ka teen seda ega hoia läbielatut kramplikult endas. Mehe puhul olen täheldanud, et kui mina selle teema tõstatan, üritab ta jututeemat mujale suunata või vaikib. Siinsamas hakkab ta sellest aga ise rääkima. Eks selle kõige justkui uuesti läbi elamiseks ongi vaja õiget hetke ja olustikku. Enese teisele inimesele peale surumisest ei ole suure tõenäosusega kasu ning kehvemal juhul võib teine osapool hoopis rohkem enesesse sulguda. 

*nimi muudetud