Peied, kui oluline rituaal leinaprotsessis

Ilmselt paljud meist mäletavad lapsepõlvest, kuidas peale külmas kirikus ja surnuaias ootamist sai sooja tuppa ning lauale toodi puljong ning ahjusoojad lihapirukad. Just sellised traditsioonilised peied on meid paljusid saatnud lapsest saati. Aga nii nagu muutuvad põlvkonnad, muutuvad ka tavad. Antud postituses proovin tuua veidi uusi mõtteid vanade traditsioonide vahele ning tuua välja ka neid kohti, mis on ajas muutunud. Peielaud peaks olema just selline nagu lähedased soovivad, seega ei ole õiget ega valet.

Peielaud ei ole ainult koht söömiseks

Ilma, et me endale seda teadvustaksime, on peielaud üks väheseid matuse/leina rituaale, mis tänapäeval on veel säilinud Eestis. Kui varasemalt hoiti lahkunut kodus ning toimus surnuvalvamine* siis tänapäeval oleme niivõrd eemaldunud surmast kui sündmusest, et otsade kokkutõmbamiseks ei ole enam palju võimalusi. Ilma rituaalideta on emotsionaalselt keeruline mõista toimunut. Eriti hästi illustreeris seda pandeemia aeg, kus matused, peied ning isegi lähedase nägemine lahkumise hetkel, olid piiratud. Sellest põhjustatud pikaajaline leinahäire sai nii levinuks, et aktsepteeriti lõpuks ka diagnoosina.

Antud postituses tutvustan lähemalt just peielaua tavasid, aga olgu mainitud, et veel eelmisel sajandil ning mõnes Eesti paigas ka tänini, on kombeks süüa matusepäeval veel enne peielauda jõudmist. Erinevad traditsioonid toetasid näiteks oma tehtud toidu või joogi toomist leinajatele või hoopis matuserongile vastutulijatele. Samuti lõuna pool on kombeks ka haual söömine ning hea parema pakkumine neile, kes peielauda hiljem ei tule (näiteks hauakaevajad). Nendest huvitavatest traditsioonidest soovitan lähemalt lugeda folkloristi Marju Kõivupuu raamatust “Eestlase eluring”.

*surnuvalvamine – tähendas lahkunu koju jätmist paariks päevaks kuni matusteni, mil pereliikmed või külas teadaolevad surnuvalvajad “pakkusid seltskonda” surnule. Selle jooksul pesti ja riietati lahkunu, lauldi ning mälestati. Kohale said tulla ka teised külast, kuid kedagi ei kutsutud (kes tahtis, tuli ise). Vahest mõistetakse surnuvalvamisel all ka surija valvamist (death vigil).

Keda kutsuda?

Üsna tavaline on, et matusetalitusest (kirikus ja/või surnuaias) saab osa suurem tutvusringkond ning peielauda kutsutakse isiklikult lähedasemaid. Nimekirja pikkuse osas kindlasti mängib rolli ka peielaua eelarve. Kulude katmise võimalusest on juttu ka artiklis “Matusetoetus”.

Kui lahkunud inimene ei ole pannud kirja enda soove ega külaliste nimekirja siis peab lähenema sellele loominguliselt. Näiteks, mis suhtluskanaleid kasutas lahkunu? Mis ringkondades on tal tuttavaid? Veel praegugi lisatakse kohalikku lehte teade surmast. Samas, kui tegu on noorema inimesega, siis ilmselt läbi ajalehe see info kõigi tuttavateni ei jõua, vaid peab kasutama sotsiaalmeedia abi.

Hiljuti korraldades surmakohvikut, tõi üks osaleja välja, kuidas alles vanema matusepäeval sai ta aru, et tema kui täiskasvanud lapse osa enda vanema elust on vaid üks killuke. Lahkunul oli elus veel palju muid rolle (sõber, kolleeg, naaber, koolikaaslane jne) ning peielauas kõigi nende inimestega rääkides saab alles täieliku pildi, milline lahkunud inimene oli.

Kui jäädakse hätta nimede leidmisega siis soovitav ongi leida üks kontaktisik igast ringkonnast, kus lahkunu toimetas. Näiteks võtta ühendust kolleegiga ning tema saab jagada töö juures infot. Lisaks võib tema anda nimed neist, kellega lahkunu oli lähedasem. Kui nimekiri on valmis siis saab liikuda edasi koha valiku juurde.

Kus korraldada?

Tänapäeval on peielaua pidamise asukoht üsna avatud, kuna paljud söögikohad pakuvad erimenüüd kas peie- või lihtsalt grupimenüü näol. Seega kui seltskond pole väga suur, siis lihtne on broneerida laud mõnes lahkunu lemmik söögikohas. Suuremate seltskondade jaoks peaks jälgima, et asutus pakub eraldi privaatset ruumi.

Teine suund on korraldada kodus või vabas õhus (näiteks taluõuel). Sel juhul peaks ka mõtlema läbi, kuhu kõik peielised autod saavad parkida ning õues tehes arvestada ka ilmaga.

Mida panna lauale?

Söögi poolest on laias laastus neli varianti: 

1. toidlustusasutus pakub ise grupimenüüd;
2. tellida catering (kui on renditud saal, vabas õhus või kodus);
3. tellida toit ette (nt suured poeketid pakuvad külma ja sooja lauda);
4. teha söök ise.

Esimese kahe puhul on vaja valida vaid sobiv menüü ning saata inimeste arv. Tänapäeval ei ole isegi enam võõras see, et kohale tulnud inimesed tellivad endale ise meelepärast restorani tavamenüüst (väiksemate seltskondade puhul). Cateringi osas peab kindlasti uurima, kas nõud ja teenindus on nende poolt pakutud. Tellides toidu ette poest, peab sellele vajadusel järgi minema ning mõtlema läbi, kas on piisavalt nõusid ning kes toimetab serveerimise ja koristamisega.

Ise või lähedaste abil laua katmisel on vajalik esmalt otsustada menüü osas. Internetist võib leida erinevate asutuste peielaua näidismenüüsid, mis võivad anda ülevaate traditsioonilisematest versioonidest. Klassika on kolm käiku: puljong ja pirukad, praad ning kook. Esimene käik peaks olema vastavalt ilmale – kui on külm aeg siis midagi sooja ning palava ilmaga kindlasti värskendav. Lisaks tuleks mõelda ka ajaliselt, millal tehakse toit, kes selle teeb, kes serveerib ja kes koristab. Seega targem oleks kokku panna väike meeskond, et lähedaseim leinaja ei peaks kõike üksi tegema.

Aga kui pika laua taga söömine ei istu seltskonnale siis võib alati ka rootsi laua stiilis teha ning sättida hoopis kõrgemad seisulauad. Mis on veel uut, mille peale veel ehk 20 aastat tagasi ei mõeldud, on toidutalumatused. Seega korraldajana oleks paslik ka uurida külaliste allergiate kohta.

Traditsiooni kohaselt jäetakse lauas lahkunu kahe kõige lähedasema inimese vahele tühi kaetud koht ehk koht lahkunu jaoks. Taldrik (jääb toidust puutumata), klaas (võib valada pitsi alkoholi, mida keegi ei joo), sööginõud, valge küünal ning soovi korral pilt lahkunust. Kindlasti ei tohiks unustada ka salvrätikuid külaliste jaoks.

Peielaua kulg

Tavapärane osa on kõnede pidamine, kuid arvestades olukorra emotsionaalset raskust siis soovitav on see ka (vähemalt osaliselt) ette valmistada. Kui palju kõnesid või tooste tehakse, on osalejate enda otsustada, aga hea oleks kui vähemalt üks isik on valmistanud ette kõne, mis peegeldaks lahkunu elu.

Kahjuks ei saa üle ega ümber alkoholist. Kangel alkoholil on samuti olnud rituaalne osa peielauast. Isegi kes muidu näiteks viina ei joo, siis esimene pits võeti ikka lahkunu auks. Samas liialdada ei tasu, jällegi arvestades osalejate vaimset kurnatust.

Traditsioonide järgi lauldi, enamasti minoorseid laule, mis võisid aja jätkudes minna hoogsamaks. Samas ainukese asjana enda vanaisa matustelt mäletan, kuidas peielauas pisteti laululeht näppude vahele ning pisarate vahel pidi veel suutma laulda kurbi laule. Lapsena oli see pigem ebameeldiv kogemus. Seega, keda ei kõneta laulmine võib ka lihtsalt organiseerida muusiku(d) või panna kõlaritest sobivat taustamuusikat.

Vaadates tänapäevase pilguga siis mälestusvideod, luuletused, pildikollaažid, mälesturaamatud (kuhu kõik osalejad saavad jätta mõtteid) on samuti leidnud koha peielisteni. Seega võimalusi on kordades rohkem.

Erinevad peielaua kogemused

Selleks, et illustreerida, kui seinast seina võivad peielauad välja näha, toome Marisega välja lühidalt enda kogemused kahe aasta tagustest kaotuslugudest.

Jane: Peale lühikest ilmalikku urnimatust surnuaias liikusime kõige lähedasemate sugulastega (umbes 10 inimest) lahkunu koju. Meie peielauda ette tellida ei jõudnud, kuna polnud teada, kes tulla saab. Tellisime kulleriga süüa ning nautisime üksteise seltskonda. Vaatasime vanu albumeid ning meenutasime huvitavaid lugusid. Kõik oli täpselt nii nagu pidi olema, lahkusime sooja tundega.

Maris: Minu õe matusel oli peielaud üsna traditsiooniline – pikk laud, kolm käiku, kõned ja kindel aeg, kaua peied kestavad. Kuna soovisime kutsuda päris palju inimesi, siis meie jaoks hakkas rolli mängima koht, mis mahutaks ligi 100 inimest. Toitlustuse tellisime sama restorani köögist, traditsiooniliselt alustasime puljongiga. Palusime pärast inimesi minu vanemate koju külla, sest tundsime, et ei taha perega üksi jääda. Jõime kohvi ja meenutasime õde. Tore oli kuulata, mis teistel inimestel eredaimad mälestused temast olid.

Koju minek

Matusepäev on kurnav kõigile, seda nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Soovitus on leppida kokku kellaaeg, millal peielaud lõpeb. Kui see toimub mõnes söögikohas siis toidukordade serveerimise aega jälgivad teenindajad ning samuti antakse märku lõppaja saabumisest. Samas kui korraldada kodus, peab arvestama, et külalised liigselt külalislahkust ära ei kasuta ning lähedasematel leinajatele siiski öö peale ei jääda. Seetõttu on hea, kui kodus veidi suuremale seltskonnale korraldades, oleks keegi toeks, kes suudab sel päeval olla korraldaja rollis ning vajadusel ka jooksvaid muresid lahendada.

“Elevant ruumis” ehk elu lõpu pidu

Aina enam kuulen ka eestlaste käest, et peied peaksid olema ikkagi pidu. Sest ometi tähistatakse lahkunu elatud elu. Elu lõpu soovidele mõeldes öeldakse, et “keegi ei tohi nutta minu matustel”, “ainult rõõmus muusika”, “palju alkoholi”… Ütlen ausalt, et ka mina olin seda usku varasemalt. Ometi ju mitmetes teistes kultuurides (Lõuna-Ameerika, Aasia piirkonnad eriti) on teinud peiedest (või matusest üldiselt) suure peo ning ega ka meie esivanemad tagasihoidlikumad olnud. Siit tulebki vahe sisse – eelmainitud kultuurides, ning ka 100 aastat tagasi Eestis, oli surmaga seotud rituaale rohkem. Nagu eelnevalt mainitud mitu päeva/nädalat kestnud surnuvalvamine, erinevad rituaalid teel surnuaeda ja tagasi jne. See aitas vaimselt toime tulla kaotusvaluga ning kogukonna toel oli lõpuks peielaua ajaks nö tühjaks nutetud.

Tänapäeval aga surrakse enamasti kodust eemal (TAI andmete järgi 2021 aastal suri hoolekande asutustes 66% ja kodus 28% eestlastest), leinaja jääb üksi, matustel tihti inimesed ei räägi ning esimene koht, kus saavad leinajad istuda maha ja vestelda ongi peielauas. Seetõttu arvan mina isiklikult, et peied peaksid olema selle osalejate nägu ehk mida nemad sellel hetkel vajavad – olgu see siis rõõmus, kurb või segu neist kahest. Kes soovib traditsioonilist peielauda või jälgida enda usklike kombeid siis võib lähtuda neist, aga kellel pole üldse ideid siis ehk said siit mõtteid, kuidas korraldamisele läheneda. Peielaud aitab leina protsessis ning soovitan soojalt seda osa mitte ära jätta.

Samas külaliste nimekirja, ilmaliku/kõneleja/muusika soovid võiksime me kõik juba eluajal kirja panna. Siinkohal tsiteerin ühte surmakohvikus osalenud prouat “Minu matustel võib kanda musta vaid juhul kui see on nahast”.