Normaalne ja komplitseeritud lein. Lilian Tennisberg

Lähedase kaotamine on enamike inimeste jaoks üks stressirohkemaid sündmuseid elus. See võib nädalateks ja kuudeks mõtte- ning tundemaailma segi paisata, rääkimata igapäevaelu puudutavatest muutustest. Suurem osa inimesi kogeb leinaperioodil erinevaid intensiivseid tundeid, näiteks kurbus, viha, süü, tuimus, ning mängib peas läbi erinevaid „mis oleks kui…“ stsenaariumeid. Järk-järgult aga lahkunuga seotud mõtted vaibuvad või ei tekita enam hingematvat valu ning uue reaalsusega kohanetakse moel, mis lubab tõdeda, et lahkunu oli väga oluline, kuid siit on võimalik edasi minna.

Kuidas normaalsel ja komplitseeritud leinal vahet teha?

Normaalsel ja komplitseeritud leinal võib olla väga keeruline vahet teha. Üldiselt võetakse aluseks kui kaua ja mis intensiivsusega inimesel igapäevaelu segavad sümptomid kestavad. Tänapäeva kõige uuema psühhiaatria ravikäsitluse kohaselt peavad tugevad leinareaktsioonid olema kestnud vähemalt 12 kuud pärast lähedase kaotust, et seda käsitletaks pikaleveninud või raskendatud leinareaktsioonina. Raskendatud leinareaktsioonile võivad olla omased:

• intensiivne kurbus ja valu, pidev mõtteline hõivatus lahkunust; 
• intensiivne süü- ja/või vihatunne;
• ülekaaluka tähelepanu keskendamine lahkunuga seonduvale (nt piltide vaatamine) või täielik vältimine (lahkunuga seotud esemete, kohtade, piltide vältimine);
• tuimuse- või tundetusetunne;
• tunne, et elul ei ole enam tähendust/mõtet;
• võimetus nautida tegevusi, mis enne kaotust rõõmu valmistasid;
• võimetus aktsepteerida, et elus on toimunud suur muutus;
• probleemid igapäevaelu rutiini hoidmisega või toimetulekuga (söömine, pesemine, magamine);
• eemaldumine sotsiaalsetest tegevustest kuni täieliku isoleerumiseni;
• usk, et oleksid saanud ise midagi teisiti teha/juhtunut ära hoida;
• soov, et oleksid surnud koos lahkunuga;
• tunne, et osa sinust suri koos lahkunuga;
• identiteedikriis küsimustega „kes ma ise olen“, „mis mõte sel kõigel on“;
• alkoholi, tubaka ja teiste sarnaste ainete tarvitamine natukesegi rahunemise eesmärgil.

Siinkohal on oluline märkida, et kõik eelnimetatu võib olla ka normaalse leinareaktsiooni osa. Sümptomid võivad probleemiks osutuda siis, kui need kestavad pikalt ja tugevalt ning inimene hakkab tasapisi oma tavapärast elu kaotama, suutmata osaleda näiteks tööelus või sotsiaalsetes tegemistes.

Posttraumaatilised leinareaktsioonid

Raskendatud leinareaktsioon on tõenäolisem tekkima, kui surm on tulnud ootamatult ja/või läbi vägivaldsete või katastroofiliste sündmuste. Näiteks rasked loodus- või liiklusõnnetused, lapse hällisurm või enesetapp. Eriti ootamatu surm võib mahajääjatel kaasa tuua posttraumaatilisi reaktsioone.

Posttraumaatilisi reaktsioone iseloomustab see, et mälestused lahkunust aktiveeruvad ilma, et inimene seda sooviks. Traumamälul on oma eripära, millest tulenevalt võib inimesel olla tugevamalt aktiveeritud tahtmatu meenutamine. Erinevad stiimulid, nagu lõhnad, pildid või esemed ruumis, võivad vallandada mahajäänus tugeva hirmutunde, kus ajule jääb mulje, et sündmus on aktiivne siin ja praegu. Lisaks võivad „painajad“ tulla ka unenägudesse ja takistada väljapuhkamist. Tavaliselt hakatakse selliste reaktsioonide puhul vältima kõike, mis juhtunuga seostub, lootes seeläbi tugevatest emotsioonidest pääseda ja end nii kaitsta. Eelnimetatud reaktsioonid võivad samuti esineda normaalse osana leinareaktsioonist, kuid pikemalt kestnuna häirivad need oluliselt inimese elukvaliteeti ja edasiminekut. Posttraumaatilised nähtused suurendavad riski pikaleveninud leinaprotsessiks.

Mis teeb inimese pikaleveninud leinaprotsessi suhtes haavatavamaks?

Pikaleveninud leinaprotsessi suhtes teevad inimese haavatavamaks tema üldised negatiivsed uskumused ja leinaga seotud negatiivsed tõlgendused. Kas „ma saan hakkama“, „kui midagi juhtub, siis leian viisi, kuidas sellega toime tulla“ VÕI „ma ei saa hakkama“, „minuga juhtuvad alati halvad asjad“, „ma ei talu seda valu ära“, „ma lähen hulluks“. See, kuidas inimene on üldiselt harjunud raskustega toime tulema ning toimunut mõtestama, aitab ennustada ka leinaprotsessiga toimetulekut.

Lisaks on oluline, kuidas inimene raskustes toimetab ehk mida ta teeb. Talle võib olla omane mõtete allasurumine, soov neid mitte mõelda või hoopis samade mõtete pidev uuestimõtlemine, ilma uue lisanduva infota. Viimast nimetatakse ka mäletsemiseks või rumineerimiseks. Näiteks mõtlen korduvalt ja korduvalt, et oleksin võinud lahkunule külla minna kümme minutit varem, kuigi täna ei saa ma enam olnut muuta ja toona ei olnud mul seda infot, mis täna. Lisaks mõttelisele tegevusele esineb sagedasti kohtade, piltide ja olukordade vältimist, kus valusad emotsioonid saaksid uuesti kerkida. Nii aga ei luba me endal kogeda normaalseid protsesse. On normaalne, et leinas tuntakse erinevaid emotsioone, kuna oleme kaotanud midagi nii kallist ja olulist. Keha tavapärane reaktsioon on meid sellest kaotusest alarmeerida, tundes ärevust, kurbust, viha, süüd, hirmu, kahetsust, segadust jne. Lubades kehal oma loomulikke protsesse kogeda, on võimalik kiiremini tavapärase elu juurde naasta.

Toetus ja abi

On normaalne, et pärast lähedase kaotust on elu esialgu justkui pea peale pööratud ning leinaprotsessid võtavad päevas suurema osa inimese ressurssidest – nii mõttetasandil, emotsionaalselt kui ka tegemiste suhtes, mida on vaja teha. Normaalse leinaprotsessi puhul hakkab inimene juhtunu kaugenedes aina enam naasma tavapärase elurütmi juurde tähendusega, et „juhtunu on olnud, aga nüüd on nii“. Inimene saab ise kaasa aidata, et toetada nii-öelda tervisliku leinaprotsessi kujunemist.

Suur rõhk on enda toetamisel on baasvajaduste tagamine – tähelepanu pööramine, et saaks piisavalt und, süüa, liikuda ning olla koos lähedaste inimestega, kes olemas on. Kui inimene ei ole suuteline enda baasvajadusi ise tagama, siis ehk on olemas lähedased, kes saavad aidata nendele tegevustele tähelepanu pöörata või praktiliselt toetada (nt poes käia, söök valmis teha, koristada, jalutama kutsuda). Mõnikord võib leinaja endaga nii hõivatud olla, et ei oska abi küsidagi. Seetõttu on eriti hea, kui leinaja lähedased ise initsiatiivi haaravad ja abistamise huvi üles näitavad. 

Oluline on, et inimene saab enda mõtteid ja tundeid seoses lahkunuga mingil moel väljendada – näiteks rääkides oma kogemistest kellegagi, keda usaldab, kirjutades/joonistades neid paberile või miks mitte ka läbi liikumise. Ainuüksi enda mõtete ja tunnete teadvustamine ja sõnastamine on hingelise rahu mõttes pikas plaanis olulised aspektid. Need on üks samm sellest keerulisest olukorrast edasi. Tundeid kirjeldades, kogedes ja enda mõtteid väljendades saab aju end korrastada, aina enam leppida uue versiooniga elust ja maailmast. See tähendab, et enda juhtunu läbitöötlemine soodustab tervet edasiliikumist ja mitte leinaprotsessi kinnijäämist, justkui valus sündmus elaks pidevalt siin ja praegu.

Milliste spetsialistide poole leinas abi saamiseks pöörduda?

Kui kaotusest mööduvad kuud ja kuudest aasta(d), aga mahajääja tähelepanu on endiselt tugevalt lahkunul mitte tavapärasel elurütmil, siis on mõistlik otsida lisaabi. Tegelikult ei pea ootama kindla kuupäeva kukkumist, et abi otsida. Mõnikord piisab ka sellest, kui kuulda spetsialistilt, et praegused reaktsioonid on normaalsed, või käia spetsialisti suures selleks, et oleks neutraalne koht, kus end avada. Abi saamiseks võib esialgu pöörduda perearsti poole, kes aitab seisundit hinnata ja vastavalt vajadusele edasi suunata. Aja võib panna ka vaimse tervise õe või psühholoogi vastuvõtule. Paljud leinajad saavad tuge ka sarnaseid olukordi läbi elanud kogemusnõustajatelt.