Lavastus “Surm”. Musta Kasti kogemuslugu

Detsembri alguses esietendus teatris Must Kast minu (Birgit Landberg – lavastaja) uuslavastus “Surm”. Kui tihti saame me võtta endale kaks kuud, et süvitsi surmast rääkida, ilma, et põhjuseks oleks kellegi lahkumine? Meil trupiga avanes selline võimalus ning järgnev kirjutis püüabki saadud kogemuse sõnadesse panna.

Milleks üldse teha lavastus surmast? 

Viimasel ajal on meie ümber väga palju surma: kõigepealt koroona, siis sõda, seejärel uus sõda… Inimesed surevad ning ei möödu päevagi, kus meedias vähemalt korra ei mainita, et keegi on meie seast lahkunud, et kuskil suri nii ja nii palju inimesi. Kuigi meie ühiskond on surma teemast justkui küllastunud, ei räägi me sellest tegelikult. Olen lavastajana ju samuti ühiskonna liige ning olen juba pikka aega üritanud aru saada, mis värk selle surmaga siis on, miks me teda kardame, miks me temast ei räägi. Niimoodi mõtteid mõlgutades jõudsin arusaamani, et kui teised ei räägi, siis teen ma seda ise. Mul õnnestus enda ümber koguda näitlejad Kristjan Lüüs, Kaarel Targo ning Laura Niils, kellega koos vaatasime me otsa nii iseenda surelikkusele kui ka surmale laiemalt. 

Surelikkusega leppimine

Me esitasime küsimusi nii iseendale kui teistele, kes oskasid meile midagi surmast rääkida. Külastasime krematooriumit (sh ka tagaruume), Tallinna Diakooniahaiglat, vestlesime Jane ja Marisega (Räägime Surmast veebilehe eestvedajad), vaatasime päevade viisi erinevaid dokumentaalfilme ning sukeldusime kogu meile kättesaadavasse inforuumi – teemaks surm. Lavastuse pealkirigi on tabavalt “Surm”, et kellelgi ei tekiks kahtlust, millest lavastus rääkida võiks.

Kui paljud pelgavad, et lavastus on kindlasti väga masendav ja sünge, siis mina loojana usun, et “hirmsatest” asjadest tuleb rääkida kergelt ja vahest ka lõbusalt. Olles kuid surma teemadel seigelnud, tuli välja, et selles teemas on nii palju siirust ja rõõmu, et lavastus ei olekski saanud olla midagi muud kui helge. Jah, seal saab naerda ja nutta, aga ennekõike saab näha elujaatavat leppimist surelikkusega ning elust rõõmu tundmist.

Ma tunnen, et mul on inimestest nii palju lihtsam lahti lasta, kui ma ei pea nende eest nende endi elu leinama. Birgit Landbergi mõtted

Surmast peab rääkima ja rääkida saavad ju ainult need, kes elavad. Nii nagu hingehoidja töö on hoida elusat hinge, aitab surmast vestlemine meil elavatel edasi minna. Kas surmast saab rääkida liiga palju? Ma ei usu. Jah, surmast saab kindlasti valesti rääkida, aga mitterääkimine teeb veel rohkem kahju. Surm on tabu, temast ei räägita ning see, kes räägib, võib kurja karja kutsuda. Hirmus. Me elame teadlikult teadmatuses, pöörame selja paratamatusele ja selle asemel, et temaga rahu teha, me põgeneme, uskudes, et kui temast mitte rääkida, siis pole teda olemas. Oleme hirmust pimestatud ning laseme kollil me kapis võtta omaks aina õudsemaid poose, tundeid ning hirmulugusid. Hirmul on suured silmad. Olles teadlik, mis mu kehaga surma hetkel ja pärast seda juhtub, on selles vähem müstikat ja rohkem kergust ning olmet. Suremine on hetk, mil elu läheb edasi, küll teistel, sest maailm jääb seisma ainult surija jaoks. 

Ma olen leidnud sellest lavastusprotsessist nii palju kergust ja rõõmu. Nagu paljudki, olen ma mõelnud surmast kui hirmsast paratamatusest ja mõte, et minu elutee katkeb, on olnud midagi kohutavat. Minu eksisteerimise lõpp, olin ja järsku enam ei ole. Vahest olen nüüd aru saanud, et see, mis mind varasemalt on hirmutanud, ja mõnikord siiani pelutab, on teadmine, et elu läheb edasi, ilma minuta. Samamoodi nagu ma leinan teisi, leinan ma ka iseennast. Aga sel päris leina hetkel mind ju enam ei ole, on vaid teiste kurbus ja mälestus minust. Mõeldes, kuidas mina mäletan enda lahkunud lähedasi, näitab, et meil on inimestena võimalus “elada” surmast kauem – lihtsalt veidi teistmoodi. Võib-olla on lohutav teada, et kuigi ma suren, võin ma siiski olla kellegi teise loos oluline kõrvaltegelane. 

Ma tahan teada, mida sa soovid

Lavastusprotsessi käigus külastasime PERH-i koosseisu kuuluvat Tallinna Diakooniahaiglat ning rääkisime sealsete töötajatega. Nende hellus, kergus ja elurõõm ka kõige keerulisemate teemade juures näitas, et suremine on elu loomulik osa. See, kuidas me enda elu elame, loeb nii palju rohkem, kui see, et me millalgi sureme. Jah, me peame surmast rääkima, et siis oleks lihtsam ühel hetkel surra. Mitte ainult endal, vaid siis on ka meie lähedastel kergem leinata. Tunnen, et mul on inimestest nii palju lihtsam lahti lasta, kui ma ei pea nende eest nende endi elu leinama. Kui nad on iseenda surelikkusega rahu teinud ja kui ma tean, mida nemad tahavad või ei taha, siis saan ma keskenduda iseenda leinale, sest otsused on minu eest tehtud. 

Tõesti! Kuidas ma pean midagi teadma, kui me ei ole sellest rääkinud? Ma tahan teada, mida teised soovivad, ja ma tahan, et teised teaksid, millised on minu soovid. Ja siis saame me rõõmsalt koos edasi elada. Surmast rääkimine ei tähenda, et me kavatseme surra. Ei kavatse! Surmast rääkimine tähendab, et me kavatseme elada. 

Mis sa arvad, mis sind ees ootab? Kaarel Targo mõtted

Mul tekkis prooviperioodi jooksul huvi ja “hea võimalus” oma vastsaadud kogemusi ja teadmisi ka reaalses elus katsetada. Nimelt sattus mu onu infarkti tagajärjel haiglasse ja arstide antud prognoos oli üsna kehv. Kuna ta tervis oli ennegi räsitud ja tegu polnud esimese infarktiga, siis kokkuvõttes ei tulnud see uudis ilmselt kellelegi liiga ootamatult, kaasa arvatud talle endale. Onu võttis raske sõnumi vastu lausega: “On elatud kah!”.

Kui ma talle ühel sügisõhtul haiglasse külla läksin, siis oli mul põhjendatud aimdus, et see jääb viimaseks korraks, mil ma teda elavana näen. Mis ma siis rääkida mõtlesin? Kindlasti tühjast-tähjast, aga anda võimalust ka selleks, et kõnelda paratamatusest. Mu peas keerlesid erinevad küsimused stiilis: Kas sa tunned, et oled valmis? Kas sa kardad? Mis sa arvad, mis sind ees ootab? Kas ma saaksin ehk midagi teha, et sul oleks oma lahkumisega lihtsam leppida? Kas sul on seoses oma ärasaatmisega mingeid erisoove? Kas on mingeid tehnilisi asju, mida ma peaks teadma seoses su finantskohustuste või muuga? Kas on midagi olulist, mida sa tahaksid öelda, juhuks, kui me enam ei kohtu? Ja nii edasi, ja nii edasi. Kõik ikka seepärast, et läbi meie prooviprotsessi on mulle jäänud kõlama mõte, et surmast rääkimine võiks nii lahkuja kui ka ärasaatja jaoks midagi paremaks teha. Midagigi.

Keegi ju ei tahaks, et nende viimane vestlus kellegagi lõpeks arusaamatuse või tüliga. 

Me rääkisime peaaegu tund aega ainult tühjast-tähjast ega puudutanud poole sõnagagi võimalust, et nädala pärast on ta surnud. Tõsi – suhted inimeste vahel on ju väga erinevad ja ma kujutan ette, et kindlasti oleksin mõne teise inimesega jõudnud samas olukorras paljust “olulisestki” rääkida, aga tema puhul läks nii. Kes teab, võib-olla oleksid minu küsimused tundunud talle kohatute või ebameeldivatenagi? Keegi ju ei tahaks, et nende viimane vestlus kellegagi lõpeks arusaamatuse või tüliga.

Minu võib-olla naiivselt lihtne, aga ehk siiski väärtuslik järeldus on, et surmast rääkimiseks pole tõepoolest ükski hetk hea ning eriti keeruline on seda teha viimasel hetkel. Seega proovime selleks varem võimalusi leida, sest halvimal juhul tekitame me kõigest veidi segadust või piinlikkust, aga siis on meil veel aega ka sellest ülesaamiseks. Parimal juhul aga vabastame end hilisemast tundest, et midagi olulist jäigi rääkimata.

Ma ei saa ära võtta tulevast valu, aga ma saan iseennast selles tulevases valus rohkem usaldada. Laura Niilsi mõtted

Suures plaanis tekitas surmaga tegelemine minus rohkem elujõudu ning tänulikkust. Mitte et neid minus varem leidunud poleks, aga nüüd mõtlen ma praegusele hetkele grammike rohkem. 

Selle prooviprotsessi käigus oleme me surma teinud väga argiseks. Võtnud selle ümbert ära kogu romantika ja kogu traagika. Nagu iga asi, millelt on võetud kogu teadmatuse müstika, on ka surm muutunud tavapärasemaks ja vähem hirmutavaks. Ma ei saa öelda, et mul oleks nüüd lihtsam surra või kellelgi teisel surra lasta. Loodan endiselt, et minul ja mu lähedastel tuleb pikk ning terve elu. Kuid suurenenud on usaldus iseenda ja tegelikult ka teiste vastu. Usaldus, et küll ma sellel hetkel suudan välja mõelda, mida teha. Ma ei saa ära võtta tulevast valu, aga saan iseennast selles rohkem usaldada. Seeläbi lahustub loodetavasti ka valu.

Kanarbik ja väike kühvel

Praktiline uus teadmine on see, et Eestis tehakse adrust, männiokastest ja heinast urne. Ma poleks eales arvanud, et adruurni olemasolu võiks minus sellist elevust tekitada. Võrratu moodus saada ükskõik kus merelähedaselt maetud. 

Ma tegin esimest korda elus ka hauaplatsi korda. Sattusin oma vanavanaisa hauale, kus keegi polnud ammu käinud. Ostsin kanarbiku ja väikese kühvli. Siis riisusin ja rohisin, istutasin, pühkisin, puhastasin ning viimaks süütasin kalmuküünla. Plats saigi korda. Selles on tõepoolest midagi ilusat, et keegi saab sind kunagi kalmistult üles leida ja sinu eest kaudses mõttes hoolitseda.
Mulle on jäänud kõlama mõte, et surma hetkel loevad enim suhted, mida sa elu jooksul loonud oled. Seega enam kui millestki muust, võtan ma kinni kõigist suhetest, mis mul on ja mis mind kõnetavad, ning proovin teadlikult neid mitte iseenesestmõistetavatena võtta.

Mida rohkem ma surmast teada sain, seda väiksemaks muutus hirm surma ees. Kristjan Lüüsi mõtted

Olles lavastuse “Surm” protsessis, uurisin surmaga seonduvat, sain võimaluse kohtuda asjatundjatega ning analüüsisin ka enda tahtmisi ja tõekspidamisi. Selle kõige käigus avastasin, et mida rohkem ma surmast teada sain, seda väiksemaks muutus minu hirm surma ees. Seda öeldes mõtlen n-ö loomulikku surma või loomulikku suremisprotsessi. Surmahirm teatud olukordades on siiski püsiv (äkki see ongi elutahe?) ja ilmselt on see seal, et mind kaitsta. Arvan, et äkki ei pelgaks ma enam nii väga ka surija kõrval olemist, kui selline olukord peaks juhtuma, kuna olen nüüd suremise protsessidest teadlikum. Näiteks sellest, kuidas osad surija häälitsused võivad küll kõrvalt jubedad tunduda, kuid ei tähenda tegelikult, et inimene piinleks. Teistpidi tegi surma protsess minust pigem realistlikult entusiastliku teoreetiku, kuna nendest asjadest lugeda ja neid ette kujutada on üks asi, päriselt selles olukorras olla on aga midagi muud. Parim, mida ma loota saan, on see, et mu teemakohane teadlikkus on piisavalt hea, et suudaksin sellises olukorras võimalikult rahulikuks jääda ja seeläbi ka objektiivselt paremaid otsuseid langetada. 

Protsessile tagasi mõeldes tundub, et see oli küll nii eriilmeline ja pikk, kuid samas möödus see kõik väga kiiresti ning on veidi naljakaski mõelda, et see on juba läbi.  Seega tsiteerides klassikuid: “Surmast rääkimiseks pole ükski hetk õige, seega miks mitte teha seda kohe.”. Olen tänulik, et meie seda tegime. Kui meie publik lahkub saalist mõne uue mõtte või väljavaatega, mis alustavad nende kodus nii mõnegi dialoogi, siis usun, et see kõik oli seda väärt!