Kuidas isikupärastada matust?

Kui kätte jõuab hetk, mil elus on esimest korda vaja matuseid korraldada, siis tundub kõike kindlasti palju. Eriti kui minna näiteks matusebüroode kodulehtedele ning näha lõputuid nimekirju asjadest, mille seast peab valima välja mis sobib ja mis mitte. Maris kirjutas enda kogemusest matuse korraldamise osas meie lehele juba üsna ammu. Seega, matuse korraldamise kondikava leiab tema artiklist. Tänases kirjutises jagan aga ideid, kuidas anda matustele lahkunu nägu.

Matuse olustik

Number üks küsimus on kindlasti see, kus matused teha. Selleks on õnneks palju võimalusi, aga enamasti tõmbab valiku koomale esiteks see, kas tegu on ilmaliku või kirikliku matusega ning teiseks, kas tegu on kirstu- või urnimatusega. 

Koht võib, aga ei pea olema lahkunuga seotud. Näiteks on matusebüroode juures olemas ärasaatmise ruumid, aga see võib toimuda ka näiteks oma talu hoovis. Eelmine aasta osalesin sugulase matusel, mis toimus väikese asula kultuurimajas, sest just seal oli ta kultuuritöötajana aastakümneid südamega toimetanud. Varasemalt ei oldud seal kultuurimajas matuseid korraldatud ning seda enam oli sealne olustik eriline ja temale kohane.

Koha dekoratsioonid võivad samuti olla seotud lahkunu hobidega, näiteks fotograafi ärasaatmisel panna seintele mõned tema tööd, või lähtuda lemmikvärvidest, -lilledest jne. Kuna tänapäeval igal pool küünlaid kasutada ei tohi, siis on hea teada, et olemas on ka elektrilised küünlad, mis aitavad tekitada õdusama olustiku. Ruumi valgus võib tunduda väike detail, aga mängib tegelikult suurt rolli. Seda eriti siis, kui see kipub olema liiga ekstreemne: liiga pime kinnine ruum võib tunduda hirmutav, liiga erk valge valgus aga tekitada laval olemise tunde.

Samuti ei tasu ära unustada muusikat. Selleks võib olla nii elav kui ka salvestatud muusika, mille stiil sobib lahkunuga või mis lauljad või laulud talle enim meeldisid. Siinkohal ei pea üldse jääma kinni klassikalise viiulimuusika juurde. Näiteks minu vanatädi matuste planeerimisel oli meil emaga arutelu, millist elavat muusikat tellida. Mina ütlesin kohe, et viiul on liiga kurb. Siis arutasime erinevaid instrumente läbi, kuni jõudsime mõtteni, et miks mitte kutsuda üks kohalik saksofonimängija. Õnneks oli ta ka nõus ning eduka muusiku juba suurde kogemuste pagasisse lisandus ka omanäoline kogemus – mängida matustel mändide all “Ta lendab mesipuu poole”.

Kas ikka mustas?

Nii nagu pulmades ei pea pruut tänapäeval enam vaid valget kandma, ei pea ka matustel olijad ainult musta või tumedat kandma. Riietuse värvi/stiili lisamine kutsele aitab jällegi tuua matustele isikupära. Kui lahkunu ei kandnud kunagi ülikonda ning armastas värvilisi riideid, siis miks peaks seda tegema leinajad tema matustel (ja lahkunu kirstus). Kui lahkunule meeldisid erilised lipsud või kübarad, siis võib paluda ka matusel osalejatel võimalusel seda aksessuaari kanda. Tsiteerin taaskord ühte surmakohvikus osalenud prouat, kes ütles: “Minu matustel võib kanda musta vaid juhul kui see on nahast.”.

Samas ei tasu minna ka liiga ekstreemseks ning stiilipidu korraldama ei pea. Mingi valikuvabadus peaks leinajatele jääma ning stiil peaks olema midagi sellist, mille jaoks ei peaks inimene eraldi poodlema minema, vaid leiaks vajalikud riided oma kapist. Kui otsustatakse mõne erilisema stiilivaliku osas, siis oleks küsimuste ja konfliktide ennetamiseks hea ka kutsele väike selgitus lisada. Piisab ka sellest, kui lisate kutsele “Lahkunu soovil kanname…”.

Mälestused eri vormides

Tihti kuuleme matustel kokkuvõtet lahkunu elust. See on ka üks esimesi asju, mida matusekõneleja tavapäraselt lähedastelt küsib ning mille põhjal ta kõne kokku paneb. Sellel on kindlasti matustel oluline koht, aga lisaks sellele on veel viise, kuidas interaktiivsemalt lahkunu elu tutvustada.

Mälestuste laud annab võimaluse nii korraldajatel kui teistel leinajatel tuua kokku esemeid või pilte lahkunust. Selle plussiks on just see, et kui pere võib-olla pole nii kursis näiteks sellega, mida on lahkunu teinud kolleegide seltsis või milline ta kooliajal oli, siis teiste poolt toodud mälestused aitavad näha lahkunut erinevate nurkade alt. Hiljem võivad muidugi kõik enda esemed tagasi koju viia või ühisesse mälestuste karpi panna. Ka üks meie lugejatest, Mai, jagas enda kogemust sarnase ideega: “Ma olen teinud eraldi laua lahkunu piltide, kirjutiste ja mälestusesemetega. See paneb rahva liikuma ja toob kokku ühte kohta, saavad omavahel juttu rääkida ja pingeid maha laadida.”

Tänases digitaalses ajas ei ole enam väga keeruline ka pildi- või videomontaaži kokkupanek. Samuti võivad sellesse panustada ka teised lähedased saates juba matusele eelnevalt soovitud materjale.

Kõige lihtsam viis on ilmselt lugude jagamine kirjalikult, näiteks panna matuste ajal lauale külalisteraamatu moodi mälestusteraamat, või suuliselt peielaua ajal. Siinkohal rõhutan, et lood ei pea olema väga sügavad. Pigem on oluline just emotsioon, mida lahkunu selle sündmuse käigus ise tundis või teistele jagas. Täiesti asjakohased on ka naljakad juhtumised, mis toovad kindlasti helgust muidu raskesse hetke.

Omamoodi teele saatmise rituaal

Nii nagu peied, on ka matus osa lahkunu ärasaatmise rituaalist. Ilmselt on sõnal rituaal tänapäeval rohkem spirituaalne kuvand, aga tegelikkuses ei pea see olema midagi ekstreemset. Matus sündmusena aitab meil kohaneda uue reaalsusega ning annab võimaluse raskel hetkel üksteisele toetuda. Kindlad tegevused, kindlas järjekorras.

Kirikliku matuse puhul on konkreetsed rituaalid, mida viib läbi kirikuõpetaja. Ilmaliku puhul võib tunduda, et polegi miskit, aga sellegipoolest on võimalik neid luua. Näiteks leida viis, kuidas lahkunu emotsionaalselt ära saata. Olgu selleks õhupallide või laternate lendu saatmine, voolavasse jõkke lillede puistamine või puu istutamine. Eriti oluline on see juhul, kui näiteks füüsilist matmist veel teha ei saa, seda näiteks talvel, kui maa külmunud, või lihtsalt ei soovita urni veel matta.

Rääkides tuhast, siis kindlasti on ka tuha puistamine omamoodi rituaal. Olgu see siis laevalt, pangalt või looduses. Tuhapuistamisest kirjutasin eelmine aasta matuseviiside valimise juures, aga hiljem jõudis minuni ka info, et näiteks kruiisilaevad pakuvad võimalust, kus öösel kogunetakse laeva tekile, laeva kiirus aeglustatakse ning lahkunu saadetakse vaikselt teele. Minu meelest on päris humoorikas mõelda, et tuha puistamise ajal naudivad inimesed paar korrust allpool elu täiel rinnal.

Matustelt kaasa

Enne surmateemadega tegelema hakkamist, oli minu tööks ja hobiks kultuuriürituste korraldamine. Mõtlesime tiimiga alati detailsusteni läbi, kuidas saame kogemuse teha osalejatele võimalikult meeldivaks. Üks aspekt, mida iga aasta proovisime parandada, oli see, millega osaleja füüsiliselt sündmuselt lahkub. Emotsionaalne pool on kindlasti väga oluline, aga kui osalejal on peale ürituse lõppu miskit näpus, aitab see kogetud emotsioone ka meeles pidada.

Ilmselt meenub paljudel matustele tagasi mõeldes, kuidas lahkuti näpus laululeht, kus oli kirjas lahkunu elulugu, sünni- ja surmakuupäevad ning laulusõnad. Tänapäeval laulmine enam nii populaarne ei ole. Pigem on see traditsioon jäänud kiriklike matuste juurde. Seega, kui pole laululehte, siis millega seda asendada?

Ilmselgelt on ajapiirangu tõttu valikuvariandid väiksemad, sest eraldi personaliseeritud meenete tellimine võtab enamasti aega. Samas piisab ka väiksest lahkunu lemmikvärvi või -lõhnaga küünlast või järjehoidjast, kus on lahkunu lemmik ütlus või tsitaat. Kui on aga soov läheneda ökoloogilisemalt, siis miks mitte ka lahkunu lemmiklille seemned, mille leinajad saavad enda koduaias kasvama panna. Seemneid saab tänapäeval osta nii pakis, jaotades need ise näiteks väikestesse ümbrikutesse, või ka seemnepaberina. Sedasi on leinajatel võimalik veel paar kuud peale matuseid nautida õite ilu ning meenutada lahkunut.

Mida sooviksid Sina?

Kuigi tänane artikkel on peamiselt mõeldud lähedastele, kes on olude sunnil korraldaja rollis, siis soovitan lugeda artiklit uuesti ka enda vaatest. Kus võiksid toimuda Sinu matused? Millist muusikat sooviksid? Kuidas Sind teele saata? Kui sellised soovid on näiteks paberil kirjas, siis annavad need kindlasti ka Sinu lähedastele meelerahu, et raskel hetkel ei pea nemad enam nende teemade osas nuputama hakkama, vaid saavad keskenduda leinamisele. Pikemalt kirjutas sellel teemal ka Maris peale enda õe kaotus ehk millest oleks võinud rääkida varem.

Kuid nagu alati, ära unusta, et iga matus on selle osalejate nägu ning ei ole õiget ega valet. Jaga julgelt siin kommentaarides või meie sotsiaalmeedias enda huvitavaid kogemusi, kuidas matused isikupärasemaks muudeti. Järgmisel korral vaatame juba eri kultuuride ja piirkondade huvitavatesse matusekommetesse.

Autor: Jane Kaju