Kui pole jõudu elada. Anneli Valdmann

Seekordne artikkel räägib sellest, kuidas mõista suitsiidi sooviga või suitsiidi läbi lahkunud lähedasi. Artikli sisu võib olla häiriv. Kui tunned, et vajad vaimset abi, siis helista Eluliinile 655 8088 (avatud 19.00 kuni 7.00) või emotsionaalse toe ja hingehoiu telefonile 116 123 (igapäevaselt 10.00 kuni 00.00). Kui oled kaotanud lähedase läbi suitsiidi, siis on toeks ka Peaasjad abimaterjalid.

***

„Elu on minu jaoks talumatult raske. Palun võtke see koorem minult ära!“
/raske ja kroonilise depressiooniga noor naine/

„Mina olen suur hall müür ja depressioon on nagu praod minu sees – need kasvavad, hargnevad, murendavad ja õõnestavad mind, kuni ma lõpuks kokku varisen.“
/peategelane Jon Fosse näidendist „Ma olen tuul“/

„Soovin lihtsalt oma mehele järele minna. Lapse pärast pingutan veel mõne aasta elus püsida.“
/leinav kaaslane/

„Ühegi veoauto all jäämine ei saa olla suurem valu kui see, mida ma juba aastaid depressioonis olles tunnen.“
/kroonilise ja süveneva psüühikahäirega noormees/

„Ema, saa ükskord aru! Ma ei lihtsalt ei suuda teha neid asju, mida sa palud!“ (Süüa, üles tõusta, midagi soovida.)
/suitsiidi läbi lahkunud noormehe ema meenutus pojast/

„Ma ei jää teistele ristiks kaela! Tahan lahkuda väärikalt ja enda valitud ajal.“
/vana mees, kelle nägemine hakkas kaduma/

Nii tunnetavad ja näevad iseennast ning oma elu inimesed, kelle jaoks elust lahkumine on päriselt lahendus. Põhjuseid on mitmeid – pikaajaline, sügav ja ikka-jälle tagasi tulev depressioon; värske või leevendust mitte leidnud leinaprotsess; tervendamata psühhotrauma haav; paranematu ja süvenev haigus; liikumise, nägemise või kuulmise kaotamine. Surm tundub kergendav, sest elus on püsiva koha sisse võtnud talumatu ja tarretav valu, ängistus, tühjus, lootusetus ja mõttetus. Pole enam suutlikkust elada igapäevaelu, luua muutust, midagi tahta või soovida ega ennast puhtalt tahtejõu abil kokku võtta. 

Kiirteed rasketesse mälestustesse

Väga harva tekib taoline taju ja tunnetus järsult. See võib juhtuda, kui inimene on olnud osaline tõsises tragöödias: bussiõnnetus, laevahukk, surnute ja haavatutega traagilised sündmused, lähedase traagiline lahkumine jms. Enamusele on elu tühjuse või eluvalu seisund hiilinud ligi nagu videvik. See saabub märkamatult, grammhaaval, kuni ühel hetkel tajutakse, et ümber on pimedus. Siinkohal hingepimedus, kust puuduvad nii päästev valguskiir kui ka väljapääs ning seetõttu kustub ka lootus.

Lootusetus, ängistus, valu ning lõpmatu väsimus ja jõuetus on tunded. Aga mitte ainult. Tunded on keha ja meele keerukate tööprotsesside tajutav osa. Surmasoovis elava inimese kehas ja ajus on mingid koostisosad ja mustrid täiesti teistsugused kui neil, kes elavad n-ö tavalist elu. Ajurakud edastavad oma „keemilises kirjavahetuses“ ja „elektronpostis“ hoopis teistsugust sisu kui ennast hästi tundvatel inimestel. Ajupiirkondade vahel on hästi välja ehitatud „kiirteed“, mis viivad otse ja kiirelt traagilistesse paikadesse, mitte ilusate mälestuste ja helgete kujutluspiltide asukohta. Me ei saa öelda, et nad on oma aju tahtlikult ja teadlikult selliseks kujundanud. Kes sooviks endale sellist elu? See on pikaajaliste protsesside keerukas mõju. Ühel hetkel tundub, et tagasiteed enam ei ole.

Sügav ja läbitöötamata lein, raske depressioon ja psühhotrauma hingehaav on tugevalt reaalsustaju moonutavad nähtused. Need loovad ajus selliseid muutuseid, et inimesed ei ole enam sõna otseses mõttes võimelised tajuma olukordi, elu või inimesi sellisel viisil nagu varem ja sellisel viisil nagu teised. Taoline reaalsus on nende jaoks täpselt sama „päris“ ja tõene nagu ümbritsevatele on nende reaalsus.

Mida saab teha kõrvalolija?

Kas eelkirjeldatu tähendab seda, et meil polegi võimalik midagi teha? Ei. Tõsi, meil pole võimalik hoida elu küljes kedagi, kes on tõsiselt otsustanud minna, kuid osasid saame me leebelt elu küljes hoida või siia tagasi tuua. Lõplikele lahkujatele saame anda tunde, et nende viimases eluajas oli siiski ka midagi head ja hoidvat, et nad lahkusid mõistmises ja hukkamõistuta. Mida need inimesed enamasti soovivad?

Hella, hooliva ja mõistva „hea ema“ kõrval olemine on see, mis ei tee haiget ega kahjusta. Hea ema võib olla lohutaja, „peale puhuja“, paitegija, ärakuulaja, mõistja, kaasatundja. Ta toob endaga soojuse ja hoidmise. See ei tähenda, et ta kogu aeg räägib, ta oskab seda kõike endast välja kiirata ka ilma sõnadeta. Hoolimine silmades ja näos. Pehme, leebe hääletoon. Tass teed. Möödaminnes kerge silitus. Kaisus hoidmine. Käepigistus. Vaikiv kuulamine. Vaikuses koos istumine või kõndimine. Märkamine, tähelepanelikkus. Lihtsalt kohal olemine, sügav ja õhus tuntav teise inimese jaoks olemas olemine. Sügav aktsepteerimine ehk „kõik on õige, mida sa tunned, mõtled, koged ja soovid“-sõnumi andmine ikka ja jälle, ikka ja jälle. Sina saad olla leebe hoidva soojuse andja ning usu ja lootuse hoidja ajal, kus ta ise seda ei suuda. Sa saad luua tunde ja teadmise, et ta ei ole selles pimedas ajas ja kohas üksinda, vaid keegi on talle turvaliseks saatjaks.

Usalda oma intuitsiooni

Nii nagu iga lein on unikaalne ja erinev, on iga inimese jaoks erinev ka valu- ja tühjuse kogemuses elamine. See, mis toetab ühte inimest, võib teisele olla häiriv. Kui on võimalik, siis küsi, kuula või märka (tegevustest, liigutustest), mis on see, mida sinu kõrval olija soovib või vajab. Küsimused: „Mis on see, millega ma praegu saaksin sinu olemist veidigi paremaks teha?“, „Millega ma saaksin sind toetada?“, „Kuidas ma võiksin sinu kõrval praegu olla?“, on enamasti sobivad ja mitte häirivad. Võid pakkuda ka valikuid: „Kas sa sooviksid …?“ või „Kas sulle sobib, kui …?“. Kui isegi rääkida enam ei jaksa, siis on võimalik vastuseks lihtsalt noogutada või pead raputada. Kui küsid, siis päriselt kuula ja arvesta sellega, mida kaaslane väljendas. Sinu hea abimees on n-ö „seitsmes meel“ ehk vaist ja intuitsioon. Tundetöös ei saa asju ette kirjutada reeglite ja korraldustena.

Ka “ei” on okei

Kui teed mingi ettepaneku, ole alati valmis eitavaks vastuseks. Ära kunagi solvu sellest või tunne end puudutatuna. Asi pole sinu pakkumises, ta lihtsalt ei saa sellega sel hetkel suhestuda või seda vastu võtta. Valu on liiga suur. Väsimus, jõuetus. Tegevus nõuaks jõupingutust, milleks ta sel hetkel võimeline ei ole. Vaatamata „ei“-vastustele, jätka aeg-ajalt oma pakkumisi, püüdes siiski tunnetada, et see ei muutuks pealetükkivaks ja survestavaks.

Mõned soovivad (kasvõi vahepeal) rääkida, teised vaikida. Mõned soovivad üksi olla, teised mõistva ja hooliva inimese kõrval viibida. Enamus tunneks tänulikkust abi eest igapäevastes väikestes praktilistes asjades – toasoojus, toit, puhas pesu jms, aga ainult siis, kui see ei tekita temas piinlikkuse või koormaks olemise tunnet. Kui lähedane palub tuge professionaalse abini jõudmisel, siis saab otsida selleks võimalusi, broneerida aja, viia kohale, minna kaasa –  sõltuvalt sellest, milleks abivajaja valmis on.

Võimalus põigata normaalsusesse

Tihti pakub turvatunnet ja teadmist, et normaalsus eksisteerib kuskil väljaspool mind siiski edasi, see kui teised jätkavad tema kõrval suuremas osas oma tavapärase eluga (söövad ja vestlevad köögis, vaatavad koos televiisorit jm). Sellisel juhul ei pea ta muretsema, et võtab ka lähedaste elu ära. Lisaks on tal siis aeg-ajalt võimalik sellesse normaalsusesse sisse astuda, kui tal parasjagu jaksu on – tuleb ja istub teistega koos. Isegi, kui ta ei vasta, jutustage oma tegemistest ja päevadest. Mitte püüdes olla inspireeriv ja innustav eeskuju, vaid lihtsalt hoides tema elus tavalist argipäeva.

Julge ka kõrvalseisjana abi otsida

Kamandamine, käskimine, korralduste jagamine, utsitamine, innustamine, hukkamõist, halvustamine ja häbistamine ei tööta. Halvemal juhul teevad need olukorra hullemaks. Ka aktiveerivad loosungid stiilis: „Võta ennast kokku!“, „Elu on püha, on vastutustundetu sellest loobuda!“, „Sa oled isekas, mõtle teistele!“ jts tekitavad ainult mittemõistmise tunnet ja usaldamatust. Selliste lausete ütlejatelt ei võeta abi vastu ning neid püütakse vältida. Kui sa ei tea kõrvalseisjana mida öelda või teha ja mida mitte, siis pea nõu mõne leinateema professionaaliga. Ka siis, kui tunned, et see olukord tekitab sinus endas pidevalt abitust, valu, pettumust, segadust, häiritust või pahameelt, saad sa tuge otsida spetsialistilt. Ära pane seda vastutust ja koormat haavatud lähedasele, kes iseenda elus hoidmisegagi vaevu-vaevu toime tuleb. Aidata saab psühholoog või kogemusnõustaja.

Anneli Valdmann
Psühholoog ja leinanõustaja