Kes on kriisinõustaja? Küsimustele vastab Tiina Naarits-Linn

Käesolevas artiklis räägib Tiina Naarits-Linn lähemalt, kes on kriisinõustaja ja millisel juhul tasuks selle ameti esindaja poole pöörduda. Tiina Naarits-Linn on kriisinõustaja ja superviisor, psühholoogia õpetaja ja kriisinõustamise õppejõud ning Eesti Kriisinõustamise Ühingu juhatuse liige. 

Kriisinõustamine

Elisa: Mida “kriisinõustamine” täpsemalt tähendab? 

Tiina: Kriisinõustamine on võimalikult kohene kriisi- ja traumateadlik psühhosotsiaalne nõustamine pärast ootamatut ja valulikku kriisiolukorda. Selle eesmärk on aidata alandada äkilist psühholoogilist ülepinget, pakkuda vajalikku teavet ja vähendada hilisema suurema lisatoe vajadust. Psühholoogilisest nõustamisest eristab seda näiteks ajaline faktor ja asukoht. Esmane kriisinõustamine leiab aset võimalusel kolme ööpäeva jooksul või ka kahe nädala jooksul juhtunust, sageli tuge vajava inimese juures, mitte nõustaja kabinetis.

Kriisinõustamise kui protsessi saab jagada kahte ossa:
– Esmane kriisisekkumine juhtumi algusest kolme ööpäeva jooksul, mil on eesmärgiks operatiivselt toetada üksikisikuid, perekondi ja rühmi, kes on läbi elanud väga häiriva kogemuse. Näiteks ootamatu ja emotsionaalselt raske olukorra, kaotuse, äkkrünnaku, katastroofi, enesetapukatse jmt. Nad võivad kogeda psühholoogilist ülepinget ning lisaks vajada tuge esmases kriisikommunikatsioonis. 

–  Esmasele sekkumisele järgneb vajaduspõhine kriisinõustamine eeskätt kuni ühe kuu jooksul, vajadusel pikemalt, et toetada näiteks argieluga toimetulekut, läbielatu mõtestamist ning vajadusel aidata mõista täiendava erialaspetsialistiga konsulteerimise vajadust.

Kriisinõustamise kõrval on Eestis veel raseduskriisi nõustamine. See on spetsiifiline kriisinõustamise teenust, mis tegeleb rasestumise, raseduse ja/ või sünnitusjärgse perioodiga seotud kriisidega ning sellest lähtuva vajaliku teabe pakkumise ja parema toimetuleku eesmärgil toe pakkumisega. Allolevalt ei ole seda valdkonda kommenteeritud.

Kriisinõustaja

Elisa: Millal võib kriisinõustaja poole pöörduda? 

Tiina: Siin tuleb arvesse võtta, et kui inimene on tugeva vapustuse üle elanud, ei pöördu ta enamasti ise nõustajate poole. Talle võib ju jätta isegi telefoninumbri soovitusega helistada, kuid kriisijuhtumite korral tuleb kriisinõustajal endal teha abivajajale esmane kõne. Tavapraktika on selline, et sageli vahendab kontakti loomist kas pereliige, sõber või mõni kolleeg, kõige sagedamini omavalitsuse esindaja või ka asutuse personalitöötaja. Näiteks on üsna tavapärane, et professionaalne kriisinõustaja teeb koostööd organisatsiooniga, kes pakub kriisinõustamise teenust ja sedakaudu saadakse ühendust kriisinõustajatega üle Eesti. Seejuures on oluline ajaga võidujooks. Nagu kriisinõustamise mõistest saab lugeda, siis ajaliselt võimalikult kiire sekkumine on oluline ja võib aidata välistada hilisema abi vajadust. 

Kriisinõustajatega koostööd tegevad omavalitsused ja asutused juba teavad, et kui on tegemist inimkannatustega kriisiolukorraga, siis pärast operatiivteenuste (politsei-pääste-kiirabi) tegutsemist on kriisinõustajaga kontakti loomine mõistlik esimese kolme ööpäeva jooksul.

Vajalikud kvalifikatsioonid

Elisa: Kes üldse võib end nimetada kriisinõustajaks?

Tiina: Kuna inimesed võivad end nimetada väga erineval moel, siis on olulisemaks küsimuseks, kuidas olla kindel, et end kriisinõustajaks nimetav inimene on ka päriselt selles valdkonnas pädev. Saan välja tuua Eesti Kriisinõustamise Ühingu selgituse: iga pädev kriisinõustaja omab akadeemilist kõrgharidust ja on lõpetanud kriisinõustamise oskusõppe kursuse (mis tähendab teoreetilisi teadmisi ja praktikat ning tandemtöö rakendamist). Seda tõendavad vastavad koolitustunnistused, mis on kooskõlas ühingu poolt kirjeldatud väljaõppe standardiga. Seejuures on akadeemiliselt hariduselt kriisinõustamise pädevusega inimeste taust avar. Õppinute seas on arste, õdesid, psühholooge, psühhoterapeute, sotsiaalpedagooge, sotsiaaltöötajaid, laste heaolu spetsialiste, hingehoidjaid, pedagooge, personalispetsialiste, aga ka teisi, näiteks eripedagooge, juriste, demineerijaid jne.

Pädevuse kohta võib alati küsida spetsialistilt eneselt ja kui keegi töötab mõne asutuse kaudu või on ise juriidilise isikuna teenust pakkumas, siis peaks spetsialisti pädevuse, ka kriisinõustamise väljaõppe kohta, leidma infot veebilehelt. Kui see nii ei ole, võiks see tähelepanelikuks teha. Kriisinõustajate kvalifikatsiooni osas saab infot ka Eesti Kriisinõustamise Ühingult, e-mail: info@kriisiteadlik.ee. 

Elisa: Kas kriisinõustaja teeb ka leinanõustamist?

Tiina: Kriisinõustamine on seotud eeskätt operatiivse tegevusega ehk kohese sekkumisega. Siiski on võimalik, et kriisinõustajal on ka leinanõustamise lisapädevus ja kriisinõustamise lõpetamise järel jätkatakse vajaduspõhiselt ka leinatoega. 

Vastuvõtt

Elisa: Milline näeb välja tavapärane vastuvõtt? 

Tiina: 

• Koht: kriisisekkumine toimub sageli kas inimese kodus või minnakse asutusse kohapeale.
• Aeg: ajaliselt kestab see mitte vähem kui poolteist tundi, aga pikkus sõltub inimeste arvust ja eraldi suhtlemise vajadusest.
• Formaat: koju reageerib tavaliselt kaks nõustajat või kui reageerib üks, siis on tema tandemkolleeg telefonikõne kaugusel ja juhtum analüüsitakse koos läbi veel samal päeval. Seda nii nõustaja läbipõlemise vältimiseks kui ka abivajajale parima võimaliku toe tagamiseks. 

Kriisisekkumisele järgnev edasine kriisinõustamine sõltub asjaolude kompleksist. Tavapärane on nõustamistega hoitud kontakt kahe kuni nelja nädala jooksul, sh matuste korraldusega seonduv tugi. Nõustamised võivad toimuda muidugi vahetult ja ka veebi või telefoni vahendusel. Kriisinõustamisi õpiti distantsilt läbi viima eeskätt tänu Covid-pandeemiale. Seansid on enamasti 50 minutit.

Kriisinõustamisega seotud müüdid

Elisa: Milliseid müüte oleks vajakriisinõustamise osas kummutada? 

Tiina: Kõige sagedasemad on ehk need neli müüti:

Müüt 1: Kriisinõustamiseks peetakse kriisis inimese psühholoogilist nõustamist, mistõttu otsitakse sageli abivajaduse korral psühholoogi ja sedagi sageli mitmed päevad või ka nädalad pärast kriisijuhtumit. Nagu eespool selgitatud, on kriisinõustamiseks vajalik täiendav oskuspädevus igal spetsialistil, kes seda pakub, ka psühholoogil.

Müüt 2: Kriisinõustamine tähendab psühholoogilist esmaabi. See igale inimesele jõukohane hooliv kohalolu on kannatusi kogenud inimese jaoks alati toetav. Kriisinõustamisest on see vaid üks väike osa.

Müüt 3: Kriisinõustamist suudab tulemuslikult läbi viia igaüks, kes on hooliv inimene või igapäevaselt töötab inimestega. Tegelikult on kriisinõustamine lisaoskus, mille omandamiseks on vaja põhjalikke teoreetilisi teadmisi ja juhendatud praktikat.

Müüt 4: Kriisinõustamine on abiandmine üksnes ulatuslike hädaolukordade korral, kus traumaatilisi läbielamisi kogevad suured inimhulgad, näiteks kui on sõda, looduskatastroofid, laevaõnnetused, pandeemiad jms. Tegelikult on kriisinõustamisest tuge nii ulatuslike ja paljude kannatanutega olukordades kui ka üksiku inimese või perekonna või kollektiivi raskete läbielamiste korral. Tegemist võib olla näiteks töökoha ootamatu kaotusega või suhte purunemisega, tööõnnetuses saadud raske vigastuse või traagilise sündmuse pealtnägemisega, suitsiidkatse või lähedase suitsiidiga, olulise inimese või lemmiklooma surmaga jmt.

Rohkem infot kriisinõustamisest: 

https://mahena.org/
https://www.facebook.com/kriisinoustamine
Alates 2024. aasta teisest poolest ka https://www.kriisiteadlik.ee/