Kas matust võiks pildistada? Olev Mihkelmaa

Isegi kui lähedase lahkumist võib vanusest või mõnest raskest haigusest tulenevalt ette näha, on siiski tegemist tavapäratu sündmusega. Lahkumishetk saabub ootamatult, tuues endaga kaasa nii leina kui ka vajaduse korraldada kadunukese viimne teekond. Ärasaatmised on ajas muutunud nii kestvuse kui ka elementide osas, kuna paljud varem kohustuslikuks peetud tavad pole enam enesestmõistetavad. Nii on taandumas ka matuste pildistamise tava, kui oluline element matusetalituses.

Miks on matusepildid olulised?

Vanades perealbumites võib tihtipeale leida olulisel hulgal matusepilte: leinajad surnuaial, inimesed matuserongis, lähedased kalmu kõrval. Kindlasti on jäädvustatud suur ühispilt kõigi matuselistega ning tõenäoliselt ka pilt lahkunust. Need kaadrid võivad mõjuda rusuvalt. Mäletan, kuidas jätsin lapsena just seetõttu albumit lehitsedes matusepildid sageli vahele. Ometi leidub just neil fotodel kõige rohkem informatsiooni. Pulma või juubelile võidakse tulla, kuid matustele tullakse kindlasti. Nii kujutavad ärasaatmiste fotod endast üliolulist genealoogilist materjali. Sageli võib ainsa säilinud kaadri mõnest kaugest sugulasest leida just matusepiltide hulgast. 

Pildid kui mälu hoidjad võivad ka leinaprotsessis olulist rolli mängida ning anda omalaadse võimaluse lahkunut mälestada. Ühine piltide vaatamine kujutab eriti vanemale generatsioonile justkui mälusilda minevikku, mille abil minevikusündmusi jagada. Piltide abil võivad elustuda lood, mis muul juhul võiksidki rääkimata jääda. Fotode tegelik väärtus avaldub aja möödudes.

Kas ärasaatmise pildistamine on üldse eetiline?

Kuigi matusepilte on alati tehtud, on eetilisuse küsimus igati põhjendatud. Kas leinava inimese emotsioone sobib jäädvustada? Kas kirstus lebavast kadunukesest tohib portreepilti teha? Kas fotograafi toimetamine matustel segab leinajaid?

Neile ja teistele sarnastele küsimustele pole võimalik üheselt vastata, kuna kõik sõltub hetkest. Surmaga seonduv on tavaelu loomulikuks osaks olemisest aina kaugemale nihkunud ning sellest tulenevalt on ka traditsioonid ajas muutunud. Tihti leiab lähedase lahkumine aset hooldekodus või haiglas ning lahkunu ettevalmistamisega viimseks teekonnaks tegeleb sealne personal. Seeläbi väheneb ka omaste otsene seos lähedase lahkumisega, mis tekitab ka matusepiltide põhjendatuses rohkem küsimusi.

Lõpuks sõltub kõik sündmuse taustast ja lähedaste soovist. Usun, et väärikas eas inimese ärasaatmist võib julgesti pildistada, kuna pigem on põhjust tähistada tema pikka elu ja saavutusi. Noorte inimeste ootamatu lahkumise puhul kaasneb sündmusega hoopis teistsugune emotsionaalsus, mistõttu peaks matusefotode tegemine olema oluliselt kaalutletum ja iga valikut hoolega läbi mõtlema.

Kuidas pildistamist korraldada?

Paarkümmend aastat tagasi oli palju fotograafe, kes spetsialiseerusid just matuste jäädvustamisele. Nutikamad ametimehed töötasid isegi välja süsteemi „Matus 12 kaadriga“. Nii mahtus ühele 36-kaadrilisele filmilindile kolm matust. Tänapäeval on küllaltki keeruline leida vaid matusefotograafiale keskendunud inimesi, kuid sellega tegelejaid võib leida kõigist piirkondadest – siinkohal on suureks abiks internet. Lisaks leidub fotograafide kontakte ka tavandibüroodel ja leinamajadel või on neil antud teenus juba hinnakirjas olemas.

Kui fotograaf leitud, võiks tseremoonia põhipunktid temaga läbi arutada ja vajadusel enda erisoovidest teada anda. Kogenud matusepildistaja muidugi teab, kuidas erinevatel hetkedel käituda ning oskab üksteisele järgnevaid sündmusi ette näha. Kindlasti tuleks kokku leppida ühispildi tegemise aeg ja koht. 

Kui fotograafi kutsumine tundub liigsena, võib abi paluda ka mõnelt matuseliselt, et vähemalt grupipilt tehtud saaks. Olenemata kõigest, peaks üks ühisfoto iga ärasaatmise juurde kuuluma. See võiks olla meist igaühe sotsiaalne vastutus. 

Kuidas fotodega hiljem ümber käia?

Matusepiltide puhul tuleb silmas pidada, et nende puhul pole tegemist päris tavaliste fotodega, mida sotsiaalmeedias või mujal avalikus inforuumis avalikustada. Erandiks võib pidada vaid tuntud inimeste ärasaatmistel jäädvustatud fotosid, mis sageli meediasse jõuavad. Siiski on ka nende puhul oluline lahkunu ja lähedaste austamine. 

Valminud pilte sobib jagada veebilingi kaudu nendega, kes viibisid ärasaatmisel või olid lahkunuga muul moel otseselt seotud. Vanemale põlvkonnale on ka paberfotod väga olulised. Hea, kui kõigil soovijatel oleks võimalus saada ka füüsilisel kujul fotosid. Arhiveerimise seisukohast tuleks vähemalt üks komplekt olulisemaid pilte välja printida ning albumis säilitada. Digitaalsetest failidest on soovituslik hoida koopiaid erinevates asukohtades, näiteks välisel kõvakettal ja pilveteenuses.

Lõpetuseks

Hoolimata matusetalituste kurvast põhiolemusest, leidub neiski omalaadne ilu. On palju puhtaid emotsioone, kas pisaraid, valu korvamatu kaotuse pärast, leina. Leidub andestamist, leppimist, armastust, vahel ka nalja ja värvikaid lugusid. Tavaelu on hetkeks kõrvale jäänud. Fotograafina tunnetan enda rolli erinevaid tasandeid ja leian matuste tseremooniatest midagi ka endale.

Kõikide fotode autor Olev Mihklemaa