Jõuluaegne jalutuskäik surnuaias

Igaühel meist on surnuaiaga oma suhe. Kes käib seal igal tähtpäeval, kes ainult jõuludel, kes imetleb või kardab kaugemalt. Seda mõjutab suuresti see, kuidas meid üles kasvatati ning kuidas meie vanemad surnuaias käimisesse suhtusid. Mõtiskleme praegusel rahulikul aastalõpuajal veidi sellest, millist rolli mängib surnuaed jõulude tähistamises ning mida me jõulude ajal surnuaias käimises leiame? Täname ka meie lugejaid, kes jagasid meiega Instagramis selle teema osas oma mõtteid ja tundeid.

Südamesoojust kogu perele

Ootasin alati väga jõulude ajal surnuaias käimist. Ilus küünalde meri lumise metsa vahel tegi alati südame soojaks. Samu mõtteid jagasid ka meie lugejad, kelle jaoks on peale jõuluõhtusööki surnuaias küünalde süütamine traditsiooniks. On käidud lapsest saati ning nüüd ka oma lastega. Tava on põlvkonnalt põlvkonnale edasi antud. Ega muidu poleks jõululaupäeva õhtul surnuaia parklad täis – see traditsioon on paljudel eestlastel.

Aga selleks, et küünlaid näha, peab minema surnuaeda pimedas. Praktilises mõttes pole see keeruline, arvestades kui pime on Eestis talvisel ajal. Samas võib mõte pimedas surnuaeda minekust (näiteks surnuaias, kus mina käin, polnud varem väga ka tänavavalgustust) olla nii mõnegi inimese jaoks hirmutav. Õnneks on rahvast palju ning sedasi tundub ka surnuaed palju helgem.

Killuke suguvõsa ajalugu

Meie teeme perega alati surnuaias väikse ringkäigu ja külastame nii viimasena lahkunud lähedasi kui ka vanemaid haudasid. See tähendab üsna pikka jalutuskäiku, kuna hauad asuvad erinevatel surnuaia aladel ehk kvartalites. Mõnikord, eriti kui hauad on lume alla mattunud, läheb platside otsimiseks rohkem aega. Lapsena sain iga haua juures kuulda lugusid sinna maetud lähedastest, mis aitas hoida meeles nendega seotud mälestusi.

Jäädes hätta kaugemate esivanemate haudade leidmisega, on hea teada, et enamikel surnuaedadel on olemas nimekirjad sinna maetud inimestest ning nende asukohast. Näiteks on Kudjape kalmistu kohta tehtud nimekiri, kust on võimalik otsida oma lähedase nime, kasutades klahvikombinatsiooni Ctrl+F. Lisaks on igast hauast olemas ka pilt, mis on veebilehe meeskonna poolt väga tänuväärne töö! Surnuaiale maetud inimeste nimekirja kohta on võimalik infot saada vastava kalmistu või omavalitsuse kodulehelt.

Tühjad ja küünlaid täis hauad

Olen nii mõnegi inimesega vestelnud teemal, kuhu nad soovivad, et nende tuhk puistatakse. Kes soovib merre, kes loodusesse, kes oma unistuste sihtkohta välismaal… Tihtipeale ei mõelda aga, kus saavad lähedased sellisel juhul lahkunut mälestamas käia. Kas selleks on üldse kindlat kohta vaja? Jõulude ajal surnuaias jalutades võib näha haudasid, mis on justkui valguse teki all. Sealsamas kõrval on hauad, kus ei pruugi olla mitte ühtegi küünalt.

Võiks ju arvata, et ilmselt on tegemist vana hauaga, lahkunul ei ole elavaid sugulasi või elavad nad kaugemal. Paraku surevad mõned inimesed aga ka täielikus üksinduses. Kalmistuseaduses on kirjas, kuidas peab omavalitsus korraldama ärasaatmise neile, keda ei tuvastata või kellel pole lähedasi. Hollandis tuleb näiteks ilma teadaolevate lähedasteta lahkunud inimese matusele luuletaja, kes esitab just sellele konkreetsele lahkunule mõeldud luuletuse. Sarnase sisuga on ka tuntud The Beatles’i laul „Eleanor Rigby“.

Rahu tormi keskel

Surnuaias on tavaks, et seal ollakse vaikselt, et mitte surnuid segada. Samas olen märganud, kuidas kevadiste ja sügiseste talgute ajal lobisetakse surnuaias elust-olust ning mõnikord kõlab üle kalmistu ka mõni rõõmus naerupahvakas. Ma ei saa küll surnute eest rääkida, kuid selline rõõmsameelne toon on minu jaoks pigem lohutav ning peegeldab väga hästi, et surm on elu loomulik osa. 

Elutempo on paljuski muutunud nii kiireks, et isegi kodus on mõnikord keeruline rahu leida, kuna peame justkui 24/7 kättesaadavad olema. Kui aga minna kogu selle (jõulu)kaose keskel surnuaeda, siis on seal ikka rahulik. Justkui tuletaksid meie esivanemad meile meelde, mis on elus päriselt tähtis. 

Räägi kõik mured ja rõõmud

Peale lähedase kaotust võivad pühad olla vägagi keeruline aeg. Keegi on justkui puudu. Nii väga tahaks lahkunuga uudiseid jagada ja erinevatel teemadel arutleda, kuid teda ei ole enam. Sellepärast on olemas ka surnuaed – koht, kus on võimalus lähedasi mälestada. Seal saab nutta ja naerda, ilma et keegi seda hukka mõistaks. Lisaks kasutavad nii mõnedki lähedase haua külastamist kui võimalust lahkunuga vestelda. Ka mina olen mõnikord käinud surnuaias targematega nõu pidamas või muresid jagamas. Seetõttu on tihtipeale lihtsam üksinda surnuaeda minna. 

Kui rääkimine on raske, võib kirjutada kirja või postkaardi ning jätta see hauale. Olen surnuaias jalutades vahel märganud haudadel näiteks laste joonistusi, jõulukaarte ning meisterdatud ornamente. See on üks viis, kuidas hoida lähedasi oma südames isegi kui neid enam meie seas ei ole.

Üleskutse

Meil kõigil on surnuaia külastamisega oma mälestused ja märkamised. Seepärast kutsume kõiki üles ka sotsiaalmeedias jagama pilti ning lugu enda pühadeaegsest surnuaia külastamisest. Kui aga seda teha ei soovi, siis miks mitte otsida neil jõuludel üles mõne kaugema esivanema haud, süüdata üks lisa küünal mõnel tühjal haual või kirjutada kiri lahkunud lähedas(t)ele.

Räägime Surmast tiim soovib Teile rahulikku aasta lõppu ning kohtume taas uuel aastal juba uute lugudega!

Autor: Jane Kaju