Janne* kaotuse lugu. I osa

Kaheksa kuud tagasi poleks ma osanud uneski näha, et siia lugu kirjutan. Meie elu peaks olema praegu hoopis teistsugune, neljaliikmeline. 

Möödunud suvel läksin 36 nädalat rasedana “lihtsalt igaks juhuks” enne magamaminekut öösel kell 1 haiglasse kontrolli, sest laps polnud päeva jooksul liigutanud. Olin veendunud, et tegelikult on kõik hästi ja muretsesin hoopis, et kuidas ma pärast unisena pika tee haiglast koju sõidan. Aga seda sõitu sel ööl ei tulnudki. “Keiser, loote distress!” Hõikas arst ruumist välja tormates, sest lapse pulss oli eluohtlikult madal. Mind kihutati operatsiooniruumi ja minu ainus mõte oli, et näen juba varsti oma last. Küll napilt enneaegne, aga küll temaga kõik korda saab. Eks?

15 minutit hiljem kuulutati meie beebi juba surnuks. Oligi kõik. Meie lapsest oli saanud inglibeebi. 

Eellugu

See kõik oli juhtunud nii kiiresti. Neljapäeval käisin peale tavapäraseid protseduure vastuvõtutoas, sest juba siis oli laps liigutanud veidi harvem kui muidu. Ka KTG näitas, et laps on väheaktiivne, kuid lõpuks ta ikka liigutas ja võisin koju minna. Seal kinnitati ka seda, et laps on lõpuks end peaseisu keeranud. Reede hommikul läksin plaanilisele ämmaemanda visiidile, kus sain samuti kinnitust, et kõik on hästi. Pulss oli normipiires ja vaatasime last ka ultraheliga, sain kaasa ka pildi lapsest. Saime kodus kergemini hingata. Mõned tunnid hiljem võttis mu kõht ulmelisi mõõtmeid ja tagantjärele mõeldes arvan, et siis see juhtuski. 

Laupäeva õhtul torgatas pähe, et laps pole päeva jooksul kordagi liigutanud. Otsustasin enne magamaminekut helistada haigla valvetuppa, et nõu küsida – kas peaks igaks juhuks kontrolli tulema? Olin enda poolt proovinud juba kõike – käisin trepist üles-alla, liigutasin ja raputasin end, torkisin kõhtu, jõin külma vett, sõin jääkuubikuid. Mitte miski ei toiminud. 

Suuresti veenis mind kontrolli minema mu elukaaslane, nimetame teda Kristjaniks, kes muretses rohkem kui ma ise. Olin haiglasse minnes veendunud, et tegelikult on kõik hästi ja muretsesin hoopis, et kuidas ma pärast unisena pika tee koju sõidan. Ometi võtsin igaks juhuks kaasa telefonilaadija, aga mitte midagi muud, sest plaanisin ju juba varsti koju tagasi sõita…

Operatsioon

Teel operatsioonisaali kirjutasin olulisemad sõnumid olulistele inimestele ja tundsin, kuidas pulss aina tõuseb ja hirmutunne tuli sisse. Seesama arst ütles õdedele/hooldajatele, et nad ei viivitaks, sest väga kiire on. Siiani on see mälupilt väga ere. Operatsioonilaual vappusin kontrollimatult. Minu ümber käis tohutu sagin ja sain aru, et olukord on väga tõsine. Isegi kleit oli selga jäänud, sest lisategevusteks polnud lihtsalt aega. Arvasin, et nüüd mingi hetk saan lugeda viieni nagu filmides ja vajun seejärel unne. Aga uinumist kui sellist ma ei mäleta. Üks hetk olin operatsioonilaual ning mu ümber käis sagin, ja järgmine hetk…

Kui ma mõne tunni möödudes narkoosist ärkasin, istus Kristjan mu voodi kõrval, laps teki sisse mässituna tema süles. “Ta ei jäänud elama,” olid esimesed sõnad, mida ma ärgates kuulsin. Ma ei saanud veel õieti sõnugi suust välja ega silmi korralikult lahti, et olukorda hoomata. Küsimusi oli nii palju. Mõtlesin, et ehk saab veel midagi teha. Mäletan ainult, et raske oli rääkida, kuid suutsin siiski küsida, et kas teda prooviti ka elustada. Vastust ma enam ei mäleta, aga hiljem sain sellest isegi aru, et polnud enam midagi elustada. Ta oli olnud kange, turses ja kõva juba kõhust välja võttes. See oli juhtunud juba varem ning temaga oli midagi väga valesti. Üheks määravaks asjaoluks oli tõeline sõlm nabanööris. Seda ei saa ennetada, „ravida“ ega ka kuidagi ära hoida. Lisaks oli mul ka looteveeliigsus, seega polnud palju vaja, et see sõlm pingule tõmbaks…

Kõik on teisiti

Mäletan hästi ämmaemandaid, kes minu ja lapsega tegelesid. Mäletan nende murelikke nägusid, vaikset häält ja märjaks tõmbuvaid silmi. Sain rahustit, vahepeal käisid ka arstid ning vastati kõikidele meie küsimustele. Meile anti valida, mis värvi soovime lapse käe- ja jalajälgi, mis meile temast mälestuseks jäävad. Ämmaemand tegi meist ja lapsest palju pilte, mille ta hiljem meile edastas. Lapse käejälgi hästi paberile ei saadudki, sest ta käed olid kõvad ja krampis, sõrmeotsad peopesa poole. Suur osa haiglas viibimisest on üks suur udukogu, puhas šokk. See oli uue teekonna algus. Kogu personal oli terve haiglas viibitud aja jooksul väga toetav ning hea meie vastu. Tänasime neid kõige eest, mis nad on meie heaks teinud. Oli näha, et ka neil oli raske. 

Olime sünnitusjärgses osakonnas perepalatis. Ülejäänud palatitest oli kuulda beebide nuttu. Vahel koridoris jalutades nägin mõnda neist ja mõtlesin, et kuidas neil ometi vedanud on. Kui väga tahaksin mina nende asemel olla. Lapse sündi ei saa enam kunagi võtta iseenesest mõistatavana. Polnud lastearsti külastust nagu tavapärases olukorras oleks. Polnud ämmaemandaid küsimas, et kuidas laps sööb, kas rinnas piima on, kas laps on kakanud ja nii edasi… Seekord vaadati vaid, kas minul on taastumine nii nagu peaks. Anti tablett, et ei tekiks piima ning kirjutati rohud, et emakas tõmbaks kokku. Tegime kõik selleks, et kehal ei tekiks neid reaktsioone, mis peale lapse sündi tekkima peaksid. Polnud kedagi toita, kellegi eest hoolitseda. Sain vaid silitada tekikest, mis tal ümber olnud oli, ning pidime mõtlema, kuhu ja millal oma laps matta.

Viimased hüvastijätud

Perepalatisse jõudes oli beebi meiega, saime temaga veel viimaseid hetki koos olla. Ta tõsteti minu kõrvale, sain teda lähemalt vaadata, katsuda. Ta nägi välja täpselt nagu tema suurem vend beebina. Tal oli kõik olemas. Kümme sõrme, kümme varvast, pikad küüned, kulmud, juuksed, kõrvad, pontsakad põsed, huuled, nina ja silmad, mis olid kinni. Hoidsin ta käest kinni, tema sõrmed ümber minu sõrme. Ta oli krampis, külm ja kõva. Silitasin ta põski ja pead, sõrmekesi. Kui väga ma soovisin, et need põsed, pea ja pisikesed käed oleksid soojad, et kuuleksin beebinohinat ja tunneksin seda beebilõhna, mis oli nii väga igatsetud. 

Ta oli juba nii suur, et kui sain ta lõpuks sülle võtta, ei suutnud ma teda kaua süles hoida – raske oli, füüsiliselt. Just täpselt nii suur meie beebi juba oligi. Muidugi suuresti turse tõttu… 

Aga ikka ei jäänud ta meiega. Möödus paar tundi kui tuldi ja selgitati, et peame lapsega hüvasti jätma, sest nad peavad ta külma viima. Näha oli, et ta ei saa enam meiega olla. Tegime viimased paid, musid ja hüvastijätud. See oli viimane kord, kui me teda nägime. Sa olid ja oled meie nii armas ja oodatud beebipoiss. 

Järgnevad päevad

Järgnevad päevad tegelesin taastumise ja liikuma saamisega. Esimesed 12 tundi oli raske isegi varvast liigutada. Haiglaõde käis korduvalt mind kontrollimas ning motiveerimas püsti tulema. Ma oleksin tahtnud, aga ei suutnud seda teha. Valu oli nii tugev ning nii kui istuma sain, hakkas pilt eest ära kaduma. Mäletan, et olime mõlemad kõik need päevad sellest stressist rampväsinud, seega magasime enamus ajast – nii päeval kui öösel. Põhjatu kurbus lihtsalt niitis jalust. 

Mind motiveeris tol hetkel vaid see, et kodus ootas mind meie 2-aastane laps. Ma ei tea, mida me oleks ilma temata teinud. Lihtsalt ei kujuta seda ette. Tema ju ei teadnud, et midagi on juhtunud. Tema ju magas, kui me haiglasse läksime, ning vanaema-vanaisa tulid teda valvama. Ta vajas hoolt ja tegelemist nagu igal teisel päeval. Aeg ei saanud seisma jääda, lihtsalt polnud sellist võimalust. Ja hea, et ei olnud. Oli vaja süüa teha, koristada, minna normaalsel ajal magama. Ta aitas meil kiiremini edasi elada ja mõtteid eemale suunata. Ainult õhtud olid rasked, sest siis tuli see kõik jälle meelde.

Saime beebile panna ka nime. Seda sotsiaaltöötajale välja öelda oli raske. Olime ju juba ette kujutanud, kuidas tema ja suure venna nimed koos kõlavad, kuidas me neid hüüdma hakkame, kuidas meie perekond välja näeb. Meie juurde tuli esimesel päeval ka raseduskriisinõustaja. Sel hetkel mõtlesin, et mitte ükski nõustaja ega psühholoog ei saa meid aidata ega sellist valu ära võtta. Kui haiglast välja saime, ei olnud meil käe otsas turvahälli. Me ei teinud haiglast lahkumise puhul pilti. Me ei lahkunud haiglast lillesülemitega. Meiega oli vaid mälestuskarp ja nutmisest paistes silmad. Koju sõitmise asemel oli vaja korraldama hakata matuseid.

Vaikuse lapsed

Teatavasti polnud me sellest ettevõtmisest varem kuulnud. See oli aga üks esimestest asjadest, mida meile haiglas tutvustati, kui olime lapse kaotanud. Nende poolt oli tehtud mälestuskarp, pisike tekike, mille sisse oli beebi mässitud ja kaisukas, mis oli tema kaisus. Need on ainsad asjad, mis on meil alles, mis teda füüsiliselt puudutasid. Lisaks olid seal infovoldikud, kaart lapse info ja jälgedega ning küünal. Sinna karbi sisse oleme kogunud kokku ka kõik ultrahelipildid, rasedakaardi ja muu mis oli temaga seotud. Aeg-ajalt avan selle ja kõik tuleb jälle meelde – seal karbis oleks nagu aeg seisma jäänud. 

Juhtunu jagamine

Järgneval hommikul hakkasime pereliikmetele helistama. Kui neile uudisest teatasime, oldi loomulikult šokis. See oli esimene kord, kui kuulsin oma ema sedasi nutma puhkemas. Lähedastega rääkimine aitas mind väga palju edasi. Lähedastele sõpradele kirjutasime otse ning teised tuttavad said teada läbi sotsiaalmeedia postituse, mille tegime praktiliselt kohe. Võib-olla mõned ootaksid sellega kuu, kaks, pool aastat või ei annakski sedasi poolavalikult teada. Meie aga tundsime vajadust, et ei taha kellelegi teisele enam personaalselt sellest teatada. See oli hea otsus. Ma ei tahtnud riskida, et keegi hakkaks kirjutama, kas laps on juba sündinud vms. 

Meile anti aega ja ruumi ega kirjutatud, uuritud liialt. Võib-olla liigagi kauaks. Tundsime, et tahame sellest rääkida, kuid arusaadavatel põhjustel meid ilmselt neile eneselegi teadmata välditi. Ilmselt ei julgetud kirjutada. Ega isegi ei julgeks, sest kunagi ju ei tea, kas midagi sellist läbi elanud lähedane on üldse valmis juhtunust rääkima. Kas ta üldse tahab rääkida. Mina aga tahtsin. Vahel isegi tundsin, et äkki tüütan teisi, rääkides pidevalt ainult sellest. Lähedasemad sõbrad võtsid ajapikku delikaatselt ühendust ning kirjutasid, et on meie jaoks olemas ning ma ei pea neile üldse vastamagi, kui ma seda ei soovi. Sellised kirjad olid nii olulised ja minu jaoks ka südamlikud. Ma nägin, kui väga nad soovivad aidata, suhelda. See oli täpselt õige lähenemisviis.

Lähedased

Pereliikmed olid ettevaatlikud ning ei julgenud eriti uurida. Olen neile öelnud, et mitte ükski küsimus pole kohatu. Kõike võib küsida ja kõigele ma vastan. Kellega siis veel neid asju arutada, kui mitte oma lähedastega. Kui olin perele teatanud, nägin, kuidas see meid kõiki nii väga ühendas, kuidas me kõik kokku hoiame ja üksteist toetame. Mu õde, kes liiga suur kokkaja ei ole, uuris, mida ma võiksin ja saaksin peale operatsiooni süüa, ning tõi mulle suure termosega enda valmistatud suppi, küpsetisi, marju ja tumedat šokolaadi. See oli lihtsalt nii südamlik ja puudutas mind väga. Ja supp oli nagu rusikas silmaauku. Vähemalt oli söögiisu. 

Mu ema käis minu juures, nägin kui raske tal oli. Lihtsalt rääkisime, pikutasime ja hoidsime käest kinni. Ta ütles, et minu valu kandus nagu temale üle. Just nagu kunagi, kui olime veel õe-vennaga väiksed ja kellelgi näiteks kõrv valutas, tundis ka tema, et kõrv nagu hakkaks valutama. Ema tunneb oma lapse valu. Minu vanaema puudutas see ka väga. Tema kaotas ühe oma lastest, kui laps oli veel lasteaiaealine. Ta ütles, et kõik need kunagised valusad tunded tulid talle meie juhtunuga uuesti meelde.

Mulle helistati iga päev, nii et vahepeal rääkisin mitu tundi erinevate lähedastega telefonis. See aitas mind väga. See kestis ikka mõnda aega veel, kui vahepeal keegi helistas ja uuris, kuidas meil läheb. Mul oli kahju, kui see üks hetk lõppes, kuigi tegelikult on see ju arusaadav – kõigil on oma elud, mured ja rõõmud ning peame lihtsalt edasi liikuma.

Sõbrad ja tuttavad

Enne lapsi töötasin õpetajana ning paljud minu rühma lapsevanemad teadsid, et ootan teist last. Kuna varasemalt töötasin ja elasin äärelinnas, siis peale lapse kaotust kartsin (ja kardan siiani) neid kodukandis ringi liikudes kohata. Aga mis siis, kui nad küsivad, kuidas beebi elab? Mõned neist vist unustasid, aga üht neist kohtasin siis, kui juhtunust oli möödas täpselt kuu aega. See juhtus nii ootamatult ja hoopis teisel pool Eestit, et ma ei osanud kuidagi reageerida. Ta küsis, et kuidas beebil läheb. Ega ma täpselt ei mäleta enam, aga vastasin vist, et ta pole kahjuks meiega. Ta oli kohkunud ja ei osanud vist isegi midagi vastata ega küsida, seega viisin teema mujale kuniks meie teed meid lahku viisid. Hakkasin üle keha värisema ning helistasin mehele, sest olin nii endast väljas. 

Kui kedagi veel kohanud olen, siis olen lihtsalt proovinud neid vältida või kuskil oodata, kuniks nad ära läinud on. Sellist elu elan siiani, kaheksa kuud pärast juhtunut. Kedagi siiski kohates mõtlen, et kas ta teab, mida ta teab, kust ta seda kuulis, kas ta väldib mind selle pärast… Mõni lapsevanem isegi teadis, mis me plaanime lapsele nimeks panna. 

Mõnele sõbrannale kirjutasin enne kohtumist, et minu pärast ei pea muretsema ning saame tavapärastest asjadest rääkida tavapärasel viisil. Andsin ka märku, et kui nad soovivad, siis sellest võib rääkida ja ma vastan kõigele. Minu jaoks tundus üks keeruline koht see, et kuidas rääkida sellest pooltuttavatele, keda aeg-ajalt näen. Ühele neist kirjutasin enne kohtumist lühidalt, et laps pole enam minuga ja palun räägime ükskõik millest muust nagu poleks midagi juhtunud. 

Matuste planeerimine

Olles noor pere, polnud meil ka hauaplatsi, kuhu oma last matta. Praktiliselt just haiglast välja saanud, hakkasime kohe sellega tegelema. Kuna surnult sündinud laps pole just igapäevane juhtum, oli kalmistu büroos matuseid planeerides keerukas asjaolu, et polnud otseselt sünni- ja surmakuupäeva ega ka surmatunnistust. Tekkis küsimus, et kui suure platsi peaks võtma, keda sinna kunagi veel matma peaks. Peas hakkasid ringlema mõtted, aga kes siis sinna nüüd järgmisena läheb…

Hauaplaati tellima minnes kohkus sealne töötaja kohe ära, kui ütlesime, mis plaadile kirjutada soovime. Ta peatus ning tundis meile kaasa. Ilmselt ei osanud ta seda oodata. Traditsioonilist matust kui sellist me teha ei soovinud, tahtsime selle läbi teha vaid kahekesi. Tahtsime seda teha oma ajal ja oma tempos. Tundsime end liiga haavatavalt, et kedagi teist kaasata. Palusime vaid augu valmis kaevata ning jätta vajalikud vahendid sinna kõrvale. Leppisime kokku kuupäeva ja ajavahemiku. 

Käisime matusebüroos urnil järgi. Pidime end koguma, et suudaks üldsegi autot juhtida. Terve tee sinna ja kalmistule oli autos väga vaikne. Matsime urni ning panime hauale küünla ja kauni valgete roosidega lilleseade. Lihtsalt seisime ja nutsime, olime üksteisele toeks. Minu jaoks raskendas olukorda ka see, et nägin kui raske oli Kristjanil. Ma polnud enne juhtunut kunagi varem teda nutmas näinud. 

Et ka meie lähedased saaksid temaga hüvasti jätta, andsime neile koordinaadid, seega oli see nende enda otsus, kas ja millal nad seda teevad. 

*nimi muudetud